Autor: Laura Vilbiks
Tartu Jaani kirikus 28.07 peetud ingliskeelse jutluse põhjal, veidi täiendatult.
“Ära keela head neile, kes seda vajavad, kui su käel on jõudu seda teha! Ära ütle oma ligimesele: „Mine praegu ära ja tule teinekord tagasi, küll ma homme annan”, kui sa seda kohe saad teha!” (Õp 3:27-28)
See õpetus tundub üsna selge – aita ligimesi, kes vajavad abi, kui sul on võimalik. Aga kes on su ligimesed? Kuhu tõmmata piir, kui seda üldse tõmmata, nende vahel, kelle heaks teha palju, ja nende vahel, keda ignoreerida, sest nad on sinust liiga kaugel või sinust liiga erinevad? Globaliseerunud maailmas saan haarata nutitelefoni ja näha hetkega teisel pool maakera olevate inimeste kannatusi. Ma võin sellele reageerida, kaasa tunda, jagada üleskutset tegutsemiseks. Või ignoreerida, edasi kerida ja jääda oma turvalisse mulli.
Kuningas Saalomoni sõnumit oli lihtsam mõista ajal, mil inimeste elu piirnes paari külaga ja suhelda oli võimalik ainult füüsiliselt läheduses olevate inimestega. Abi vajavad ligimesed olid päriselt sinu ligi (su naabrid, nagu inglise keeles ligimesi nimetatakse). Kui janune mees tuli su juurde ja sul oli juhtumisi vett, siis oli lihtne teda aidata. Polnud telefone, mis tooksid maailma õudused koju kätte. Tänapäevased valikud on palju keerulisemad ja vahel tundub, et me ei saagi kunagi täielikult eetilised olla. Paljud asjad, mida igapäevaselt tarbime, toodetakse viisil, mis taastoodab ebavõrdsust ja kellegi ekspluateerimist. Me teame, et miljonid inimesed maailmas kannatavad ja tegelikult saaksime neid veidi abistada – kasvõi annetades, aktivistina üleskutseid tehes, poliitikuid mõjutades. Aga kas peaksime? Kas see on meie kohus? Enamikul meist on elus juba piisavalt väljakutseid. Eesmärk pole ju end n-ö liigse heldusega läbi põletada?
Filosoof Peter Singeril on kuulus “uppuva lapse” analoogia, mida on kuulnud vist iga filosoofiatudeng. Kujutle, et möödud tööle minnes väikesest tiigist, kus lapsed vahel mängivad. Kuid täna on külm päev ja ootamatult näed üht last tiigis plätserdamas. Lähemale jõudes näed, et tegemist on väga väikse lapsega, kes on hädas, ei suuda püsti püsida ega tiigist välja tulla. Otsid pilguga ta vanemaid, kuid kedagi teist pole läheduses. Laps ei suuda oma pead vee peal hoida rohkem kui paar sekundit korraga. Tundub, et laps võib uppuda, kui sa teda välja ei tõmba. Tiiki minek oleks lihtne, see pole sügav, kuid sul on jalas uued kingad ja kena ülikond, mis saaks mudase vee poolt rikutud. Sul pole aega riideid ära võtta, laps vajab kiirelt abi. Sa jääksid ka tööle hiljaks ja sind ootab oluline koosolek. Mida peaksid selles olukorras tegema? Kui Singer seda oma õpilastelt küsib, ütlevad nad peaaegu üksmeelselt, et muidugi peaksid last päästma minema. Sa oled ainus täiskasvanu läheduses, sinust oleks julm ja isekas lihtsalt edasi jalutada.
Seejärel küsib Singer, miks käituksid teisiti, kui laps oleks sinust kaugel? Miks kaugus loeb? Eelmisel aastal suri maailmas umbes viis miljonit last enne viieaastaseks saamist. Enamik neist surmadest olid välditavad, näiteks surmad malaariasse või kopsupõletikku. Me ei kiirusta neid lapsi päästma, kuigi see pole täielikult meie käeulatusest väljas. (Seda, et meil on võimalik aidata, tõestab näiteks Singeri filosoofiast inspireeritud Efektiivse Altruismi liikumine ja Giving what we can organisatsioon, mis tegeleb just kõige efektiivsemate heategevusorganisatsioonide välja selgitamisega, et annetatud rahal oleks võimalikult suur mõju inimeste eludele. Efektiivne Altruism lähtub küll utilitarismist, millel on kristlusega mõned olulised vastuolud, kuid see ei tähenda, et nende nimetatud organisatsioonid ei teeks vajalikku tööd).
Seega, kas me tegelikult erineme inimesest, kes kõnniks tiigist mööda, pidades oma mugavust elu päästmisest olulisemaks?
Peter Singer ei ole kristlane, tegelikult on ta veendunud ateist, kuid see osa tema eetikast võiks koputada ka kristlaste südamele. Mida ütleb Jeesus rikkale mehele, kes küsib, mida ta saaks veel teha, et saavutada igavest elu? „Kui sa tahad olla täiuslik, siis mine müü oma varandus ja anna vaestele, ja siis on sul aare taevas.” Jeesus on alati meilt palju nõudnud. Me eelistame näha neid õpetusi valikulistena. Eelistame teha seda, mis on lihtne – tulla kirikusse, kuulata aeg-ajalt jumalasõna. Meile meeldib mõelda, et teeksime sellistes situatsioonides head, kuid mõtlemine ei võrdu tegutsemisega. Eelistame lugeda teistele moraali. Vahel tunnen, et tõmbame kirikus karme piire seksuaalsuse või abordi küsimustes, kuid heategevuse ja ligimese armastamise õpetust, mis on kohati veelgi radikaalsem ja ka Piiblis kesksemal kohal, püüame pehmendada, selles kompromisse teha.
On ka neid, kes usuvad, et lõpuks ei ole maapealsed asjad nii tähtsad. See on levinud vastus, kui räägime keskkonnakriisidest – miks peaksime muretsema maapealsete katastroofide pärast, kui meil on kodu taevas? Sellega jäetakse tähelepanuta kõik Piibli õpetused, mis rõhutavad hea tegemist siin ja praegu. Jumal ise tuli maa peale, et elada meie seas inimesena, nii suur oli tema armastus selle maa ja meie vastu. Ligimeste armastamise käsk on minu jaoks väga tugevalt seotud loodu(s)hoiuga, sest ilma ümbritseva looduseta pole ka inimesi ega nende heaolu.
Olen viimasel aastal püüdnud rohkem lugeda Prantsuse filosoofi Bruno Latouri, kes kirjutas muuhulgas ka põnevaid teoloogilisi tekste ning kutsus üles kristlasi kliimakriisiga tegelema. Ta arvab, et hiljutiste globaalsete kriiside ja uue teadusliku teadmise valguses peaksime uuendama ka oma arusaama usust. Tänu teadusele mõistame, et kõik elusolendid siin ilmas on palju sügavamalt seotud kui oleme arvanud. Tema silmis ei ole olemas eraldiseisvat loodust ja kultuuri, vaid inimese ja teiste elusolendite sajanditepikkune koosloome. Kõik on lootusetult läbi põimunud, ja inimeste tegevus ületab ja läbistab kõike – Latouri jaoks hägustab see isegi immanentsuse ja transtsendentsuse piiri. Ta toob paralleeli Jeesuse inimeseks kehastumisega, mis samuti läbistas läbimatud barjäärid. Meie uus klimaatiline reaalsus ja antropotseen on tema silmis liikumine samas suunas, mille poole juba kunagi osutas Jumala kehastumine inimeseks. Mida täpselt ta sellega mõtleb, pole mulle veel täiesti selgeks saanud. Aga ma mõistan ta üleskutset, et selle tõttu on meil vastutus kaitsta planeeti ja oma ligimesi rohkem kui kunagi varem.
Võib-olla oli see – kõige seotus ja sellest tulenev inimkonna vastutus – piibellik sõnum algusest peale, ja meie arusaamine hakkab alles nüüd järele jõudma? Kes teab. Igal juhul on radikaalse armastuse sõnum maailmale hädavajalik. Ja tasub meeles hoida, et see pole ainult ühepoolne – et ainult meie peaksime ületama end, et teha teistele head ja armastada valimatult – vaid Jumal tuleb meile alati vastu, ta ületab ka kõige ületamatumaid takistusi, et näidata meile oma armastust. Selle kõrval on meie panus pehmelt öeldes väike.
Allikad
Latour, Bruno. 2024. If we lose the Earth, we lose our souls. Wiley.
Singer, Peter. 1972. “Famine, Affluence, and Morality”. Philosophy & Public Affairs, 1(3): 229–243.