- Igor Ahmedov
20. detsembri hommikul edastasin Jumalale palves ühe mure, süüdates küünla Jumalaema ja Pantokraatori ikoonide ees. Õhtupoole tuli mu palvele vastus, kuigi mitte selline, mida ma oleksin soovinud. Möödunud aastale tagasi mõeldes võin öelda, et see polnud minu aasta. Olen küll midagi saavutanud karjääri mõttes, aga isiklikult olen palju kaotanud. Lähedaste surmad aasta alguses, sõpruste ja suhete kaotus läbi aasta, ja üksildus, mida tuleb uue elukeskkonnaga harjudes taluda. Juba teist aastat järjest tähistan ma jõule, olles oma perest eemal. Mõeldes, kust otsida lohutust, pöördus mu meel tol õhtul tuntud piiblitsitaadi juurde: sinu tahtmine sündigu (Mt 6:10).
Viimased kuud olen veetnud iga kolmapäeva õhtu leeritundides. Need algasid usutunnistuse lugemisega ja lõppesid Meie Isa palvega. Tihti me teeme asju korduvalt ja korduvalt, mitte mõeldes selle peale, mis päriselt toimub. Loeme palveteksti ja elu läheb edasi. Midagi ei muutu. Kierkegaard (1983) oma raamatus “Kordus” otsustas testida, kas kordus on olemas. Ta järeldus oli, et ainuke kordus, mis alati kordub, on korduse võimatus. Ma ei oska öelda, kui palju kordi ma olen Meie Isa palvet leeritundides ja kiriku teenistuses palvetanud, aga alles nüüd jõudsin ma arusaamisele, et see kordus on kõige raskem tegu maailmas. Ma komistasin oma mõtetes just sellel raskel eluhetkel vana ja tuttava “sinu tahtmine sündigu” peale.
Ma armastan liturgiat. See peegeldub minu jaoks kõige paremini printsiibis, et “Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti!” (Hb 13:8). Küll võib tunduda, et aastatega ei muutu midagi, liturgia on ju täitsa sama, hakkab igav ja on tung otsida midagi uut ja põnevat, mingit meelelahutust. Siis aga juhatab meid Püha Vaim liturgias millegini, mida me oleme nii palju kordi korranud – “sinu tahtmine sündigu” – ja kõik on uus. Liturgia meenutab, et vahepeal on ikkagi väga palju muutunud – meie, inimesed, kes osalevad liturgias, oleme muutunud. Võibolla on möödunud nädal, võibolla eelmine kord me käisime kirikus aasta tagasi eelmistel jõuludel. Liturgia on sama, piiblisalmid on samad, jõululaulud on samad, Jeesus on uuesti sündinud samas Petlemmas, aga mina inimesena olen muutunud. Mul on uued rõõmud ja uued valud, uued suhted ja uued lahkuminekud, uued tänud ja uued palved. Igaüks võib komistada oma kivi peale. Kellegi jaoks võib lugu sündinud Jeesusest just sel jõuludel avada maailma täis müsteeriumeid – kuidas sai Jumal inimeseks, mida see tähendab. Ja need mõtisklused võivad viia inimese Jumala ligioluni nii nagu seda pole varem juhtunud. Mina aga komistan “sinu tahtmine sündigu” otsa – ja tee ees on hirmus ja tundmatu, mis siis, et olen seda lauset nii tihti korranud.
Möödunud pühapäeva õhtul käisin oma korterikaaslase 3D koguduse kogukonna kokkusaamisel. Jutluse aluseks oli võetud meenutus ristisurmast ja küsimused panid meid mõtlema, mida ristisurm meie jaoks tähendab. Arutelus tuli ka ette küsimus Jeesuse tahte kohta Getsemani aias: “Ja ta ütles: „Abba, Isa! Sinul on kõik võimalik! Vii see karikas minust mööda! Kuid ärgu sündigu see, mida mina tahan, vaid see, mida sina tahad!”” (Mk 14:36). Kas ja kui palju teadis Jeesus sellest, mis teda ees ootab? Kas oli tõepoolest võimalik, et ta oleks võinud otsustada mitte minna ristisurma? Need küsimused on tähtsad ja teoloogiliselt väga sügavad, nende puhul on kirikus läbi aegade palju arutelusid olnud (vaata nt Lossky, 1976:147-148). Mina tahan välja tuua vaid seda inimlikku osa sellest probleemist – Jeesus, Jumala poeg, Kolmainu Jumal, kahtleb, ja annab üle oma tahte meie Isale, kes on taevas.
Ka mina, vaadates otsa oma murele, mida ma Jumalale palves tõin ja millele ebameeldiva vastuse sain, sain lootuse just läbi pideva korduse, läbi “sinu tahtmine sündigu.” See oli piisav Jeesusele, see on piisav ka mulle. Mina ei tea, mida tulevik toob, millised uued väljakutsed tulevad, kuidas ma sellest kõigest välja tulen. Samas ma tean, et kui ma lähen neil jõuludel kirikusse muutunud inimesena, kandes seda palvevastust endaga, on midagi, mis pole muutunud. Vaimulik tuleb koguduse ette, kõlavad liturgia sõnad, räägitakse Jeesusest ja püha söömaaja osana palvetame me, öeldes “sinu tahtmine sündigu.” See annab lootuse, et selles muutuvas ja turbulentses maailmas on midagi, mis on kindel.
Ma lõpetan Inglismaa Kiriku ühispalvega, mida loetakse Jõululaupäeva jumalateenistuse alguses:
Kõigeväeline Jumal
Sa rõõmustad meid igaaastase mälestustega sinu Poja Jeesuse Kristuse sünnist:
anna, et nagu me teda rõõmsalt oma lunastajana vastu võtame
et me saaks täie kindlusega vaadata Teda kui Ta tuleb meie kohtunikuna;
Kes on elav ja valitseb Sinus,
Püha Vaimu ühtsuses,
Üks Jumal, nüüd ja igavesti.
Aamen. (Minu tõlge).
Viited:
Kierkegaard, S. (1983) Fear and Trembling / Repetition. Ed. by H.V.Hong and E.H.Hong. Princeton NJ: Princeton University Press.
Lossky, V. (1976) The Mystical Theology of the Eastern Church. Crestwood NY: St Vladimir Seminary Press.
Common Worship: Collects and Post Communions, material from which is included here, is copyright © The Archbishops’ Council 2000 and published by Church House Publishing.