- Laura Vilbiks
“Maailma lõpus on oikumeeniline kirik, kus kunagi kohtume kõik.” Täna tuli pähe selline lause, kui kõndisin koju, olles käinud oma kodukiriku EELK Kaarli kiriku teenistusel, ja pärast põiganud läbi Aleksander Nevski katedraalist, kus samuti teenistus käis. Eile aga veetsime sõpradega terve päeva Kalju kirikus baptistide konverentsil “Ühisosa”, mis tõi kokku eesti, vene ja ukraina noored. Ehk siis kolm erinevat konfessiooni kahe päevaga. Mõni nädal tagasi käisin ka katoliku kirikus, ehk tegelikult on kõik kirikud külastatud.
Miks ma käin teistes kirikutes ja kogudustes, kuigi olen luterlane? Sest ma näen kõigis konfessioonides nii palju väärtuslikku. Ma näen, et meil kõigil on rohkem ühist kui erinevat. Me kõik usume üht Jumalat ja meil on ühine päästja, Jeesus Kristus, kes andis inimkonnale kõige suurema võimaliku rõõmusõnumi – Jumal armastab teid kõiki, ja teil kõigil on võimalik saada lunastatud tema läbi. Kõik ristitud kuuluvad ühte Kristuse kirikusse.
Kõigil kirikulahkudel on oma nägemused detailidest – milline peaks olema armulaud ja selle tähendus, keda ja kui vanalt peaks ristima, kes võivad vaimulikuna teenida, milline näeb välja liturgia (kui seda üldse olema peaks), kui uhked või tagasihoidlikud peaksid olema vaimulikurõivad ja altar, ja nii edasi. Ma pole võimeline ütlema (ega tohikski öelda), et ühel konfessioonil on kõik neist küsimustest sada protsenti õigesti vastatud ja teistel täielikult valesti. Me küll valime kiriku, mis meile kõike südamelähedasem paistab, kuid see ei tähenda, et meil ei võiks teiste kirikutega samuti palju ühisosa olla. (Tegelikult olen ma hingelt üldse pigem anglikaan kui luterlane – Eestis on lihtsalt anglikaansusega kesised lood).
Mulle meeldib Eesti luterliku kiriku selge ja paika pandud liturgiline kord, kus on minu jaoks kõik vajalikud osad olemas. Eriti oluline on sealjuures armulaua jagamine igal pühapäeval, mida vabakogudused nii oluliseks ei pea. Armulaud on see, mis loob tõelise osaduse. Samuti hindan orelimuusikat, koorimuusikat ja üldist protestantlikku vaimu.
Baptistide puhul hindan jällegi pühendumist oma koguduse teenimisele ka väljaspool pühapäeva – neil on arusaam, et igaüks peaks oma oskusi teiste heaks kasutama. Hindan elavaid ja karismaatilisemaid teenistusi, mis on hea vaheldus tagasihoidlikule luterlikule jutlusele, ja ansambli esitatud ülistuslaule, mis kogu publiku kaasa haaravad ja tõeliselt südant puudutavad. Luterlikud kirikulaulud teevad seda (minu kogemusel) harva. Samuti hindan seda julgust ja siirust, mida vabakogudustes leidub – karjuda kirikus valju häälega, mitte end tagasi hoides, kuulutada rõõmusõnumit vahetult, takerdumata tehnilisse jumalateenistuse korda.
Nii õigeusu kui katoliikluse puhul hindan esteetikat. Õigeusu kirikus tunnetan Jumala kohalolu läbi müstika, ja taolisest müstikast jääb minu jaoks puudu kirikutes, kus on ainult valged kipsseinad ja valge rist seinal. Protestantluse kriitika kogu sellele kullale ja karrale on õigustatud, kuid samal ajal pean tõdema, et see ilu läheb samuti südamesse. Ja ka kõik muu kogemuslik – viiruki lõhn, ühe ikooni juurest teise juurde kõndimine ja küünla süütamine, piiskopi vaikne pomin. See on teistsugune kogemus ja üldsegi mitte vähem väärtuslik.
Katoliku kirikus meeldib mulle käia ladinakeelsetel teenistusel. Seal tunnen kõige rohkem traditsiooni hõngu, seal saab aimduse, milline on kirik aastasadu olnud, enne Vatikani II kirikukogu. Euroopas ringi reisides jäävad oma ilu poolest silma just katolikud kirikud, mistõttu olen neisse enim sisse põiganud. Mulle meeldib ka katloliiklik põhimõttekindlus ja tugev eetikavaist – isegi kui ma nendega paljudes eetilistes küsimustes ei nõustu.
Just seda oikumeeniline koostöö õpetabki – hindama ka neid vaateid ja lähenemisi, millega me ei nõustu. Nendeski ilu nägema. Lõhesid ületama ja sildu looma. Kui suudame seda kirikute vahel teha, siis peaksime suutma seda ka kirikuväliste inimestega edukamalt teha.
Minule on kirik eelkõige õpetanud kannatlikkust. Olen üsna kannatamatu inimene, kuid Jumala rahu aitab mõista ka neid, keda muidu kuulata ei jaksaks. Kõik oleme lõpuks ju ühes Kristuse kirikus. Isegi need, kes veel ei ole.
