- Igor Ahmedov
Hiljuti ilmusid Eesti kristliku ja teoloogilise sisuga väljaannete maastikul artiklid, mis käsitlevad teoloogiat kui mõistet iseeneses. Ma viitan muidugi Jaan Lahe artiklile „Ühe viletsuse lugu ehk teoloogia positsioonist EELK-s ja Eesti ühiskonnas“ (Kirik & Teoloogia 21.jaanuar 2022) ja Robert Bunderi artiklile „Akadeemiline ja kiriklik teoloogia“ (Meie Kirik 28.jaanuar 2022). Kuigi Bunder seda otseselt välja ei ütle, tundub ta vastavat Lahele. Kuna ma pole aga mõlema autori teoloogia mõiste käsitlemisega nõus, siis pakun ma välja hoopis kolmanda viisi, kuidas teoloogiast mõelda.
Lahe rõhutab kvaliteetse akadeemilise teoloogia vajalikkust nii kirikuteenistustes, mis vajavad paremaid piibli lugemise ja tõlgendamise oskusi, kui ka üldiselt EELK suunamiseks ja diskussiooni pidamiseks. Lahe kirjutab kuidas teoloogiline diskussioon on 1990ndate lõpust ammu edasi liikunud, aga kirik pole suutnud sammu pidada. Siinkohal olen ma Lahega nõus ja tooksin välja arutelu homoseksuaalsuse kohta, mida EELK eesotsas peapiiskop Urmas Viilmaga ei soovi pidada.
Ei Bunder ega Lahe kasuta oma artiklites termineid „teoreetiline“, „süstemaatiline“ ega „praktiline“ teoloogia, et eristada erinevaid teoloogia tegemise viise. Lahe seob kokku teoreetilise ja praktilise teoloogia, Bunder eristab akadeemilist ja kirikuteoloogiat. Mulle tundub, et Lahe peab akadeemilist teoloogiat tähtsamaks kirikus praktiseeritavast teoloogiast, kui nad aga võiksid olla teineteisega dialektilises suhes – samal tasemel, hoides vastuolud pinges. Teoloogia liigid peavad olema osaduses, nagu ka kirikulised on osaduses üks kirik – Kristuse keha. Bunder argumenteerib, et akadeemiline teoloogia on iseseisev ja sõltumatu teadus oma akadeemilise vabadusega, kuhu EELK ei tohiks oma agendaga trügida. Kui see on nii, siis ma ei näe vajadust EELK Usuteaduse Instituudi ega Tartu Ülikooli praktilise usuteaduse ainetele. Või isegi teoloogiale üldiselt, kuna sarnaseid teemasid saab uurida ka sotsioloogias, psühholoogias, ajaloos, kunstiteaduses jne.
Bunder toob välja, et kiriklik teoloogia ei arutle „selle üle, kas Jumal on olemas ja ilmutab ennast, vaid ta eeldab seda,“ positsioneerides seda akadeemilise teoloogia vastu. Kuigi mõni akadeemiline teoloog jääks siin eriarvamusele, siis ma ikkagi eeldaks, et suurim osa oleks nõus rakendama Bunderi väidet ka akadeemilise teoloogia puhul. Mina arvan, et ei tohiks jagada teoloogiat akadeemiliseks ja kiriklikuks – on vaid teoloogia. Tänapäeva teoloogia ei peaks arutlema selle üle, kas Jumal on olemas ja ilmutab ennast, vaid küsima, kuidas ta seda teeb, et arvestada ühiskonna kõige rõhutumate osadega. Selles suunas juhib katoliku teoloogiat näiteks Paavst Frantsiskus – mõtlema rohkem kliimakriisile ja vaestele.
Kes tunneb kirikuisade pärimust, võib-olla teab tuntud Pontose Euagriose ütlemist „kui sa oled teoloog, siis sa palvetad õigesti, ja kui sa palvetad õigesti, siis sa oled teoloog“ (2003:§60; minu tõlge). Õigeusu teoloog John Behr kirjutab, et tänapäeva teoloogid saavad Euagriosest valesti aru, nad arvavad, et „õigesti“ tähendab „olla korrektne oma teoloogilises diskursuses“ (2008:67; minu tõlge). Behr oma diskussioonis varakirikuisadest näitab aga, et „teoloogia oli jumalast rääkimise asemel palju spetsiifilisemalt ristilöödud ja ülendatud Issanda Jeesuse Kristuse jumalikkuse kinnitus“ (2008:70; minu tõlge). Teises teoses Behr rõhutab, et Kirikukogude mõte ei olnud doktriinide väljatöötamine läbi intellektuaalse ja akadeemilise loogika, vaid oma kogemuse ja usuelu läbi, jagades oma koguduste praktikat (2019:12–13). Teine õigeusu teoloog, Vladimir Lossky, käsitleb samuti Euagriose ütlemist ja peab seda kui palve ja vaikuse kokku toomiseks, kus me ei saagi midagi Jumala kohta öelda, vaid olla vaikuses tema ees palves (2001:13). Lossky kirjutab kolmainsusest: „vaid luule võib seda esile kutsuda just seetõttu, et see pühitseb ega pretendeeri seletama… Väljaspool kiitust ja kummardamist, väljaspool isiklikku ususuhet on meie keel Kolmainsusest rääkides alati vale“ (2001:46; minu tõlge). Õigeusu teoloog Paul Evdokimov kirjutab samamoodi, et „„Püha Jumal” laulmine liturgia ajal on teoloogia, teoloogia mis on tehtud läbi Püha Vaimu“ (2007:21; minu tõlge).
Aga see ei ole ainult Õigeusu teoloogia idee, Mike Higton (2012) kirjutab, et haridus/kasvatus/õppimine toimub anglikaani teoloogias püha söömaaja ajal. Samuti rõhutab Rowan Williams (2000) teoloogia kolmainulikkust – tähistav, komunikeeriv ja kriitiline, aga need kolm on koos. Selline mõtteviis eksisteerib ka luterlikus traditsioonis. Søren Kierkegaard rõhutas, et Jumala teadmist ja kogemist ei saa õpetada, see peab olema läbi elatud (Weston, 1994:169). Kierkegaard kritiseeris teoloogiaprofessoreid, kes kirjutavad erinevaid raamatuid, aga unustavad elada elu, mis imiteeriks Kristust (NB17:59). Raamatus Frygt og Bæven kirjutas ta, et „usk on ülesanne terveks eluks“ (1983:7), mida ta irooniliselt võrdles akadeemikutega, kes said Aabrahamist väga hästi aru, aga Hegelist mitte (1983:32–33).
Paljud teoloogid üritavad elada pidades meeles Kierkegaardi kriitikat ja nad on tihtipeale kiriku vaimulikud. Ei tohi aga lasta teoloogial jääda ainult terminite, kontseptsioonide, või tekstide üle vaidlemiseks. Teoloogia ei ole (vaid) teadus, see on pigem kunst, mida tuleb elada armulaua ajal. Samuti ei tohi teoloogia jääda pelgalt rituaaliks kirikus (Kierkegaard oli samuti sellise kristluse vastu), vaid peab olema informeeritud inimeste Jumalakogemustest (sh naiste, LGBT+ inimeste, pagulaste ja teiste kogemustest), mida aitab teha ülikoolides tehtav teoloogia, mis kasutab ja analüüsib kirjandust. Aga teoloogia peab olema ja jääma elumuutvaks.
Viited:
Behr, J. (2008) What are we doing, talking about God? The discipline of theology. In: Papanikolaou, A. and Prodromou, E. H. (eds.) Thinking Through Faith: New Perspectives from Orthodox Christian Scholars. Crestwood NY: St Vladimir’s Seminary Press.
Behr, J. (2019) John the theologian and his Paschal Gospel: a prologue to theology. Oxford: Oxford University Press.
Evagrius (2003) Evagrius of Pontus: the Greek ascetic corpus. Trans. by Sinkewicz, R. E. New York ; Oxford: Oxford University Press.
Evdokimov, P. (2007) Исскуство Иконы: Богословие красоты. Klin: Христианская Жизнь.
Higton, M. (2012) A Theology of Higher Education. Oxford: Oxford University Press.
Kierkegaard, S. (1983) Fear and trembling / Repetition. Ed. by Hong, H. V. and Hong, E. H. Princeton, N.J.: Princeton University Press.
Kierkegaard, S. (2014) Kierkegaard’s journals and notebooks. Journals NB15-20. Ed. by Kirmmse, B. H., Cappelørn, N. J., Hannay, A., Possen, D. D., Rasmussen, J. D. S., Rumble, V., and Söderquist, K. B. Princeton, N.J: Princeton University Press.
Lossky, V. (2001) Orthodox Theology: An Introduction. Trans. by Kesarcodi-Watson, I. and Kesarcodi-Watson, I. Crestwood NY: St Vladimir’s Seminary Press.
Weston, M. (1994) Kierkegaard and Modern Continental Philosophy: An Introduction. London: Routledge.
Williams, R. (2000) On Christian Theology. Oxford: Blackwell.