- Igor Ahmedov
Viimased neli nädalat olen veetnud Taanis, olles külalisdoktorant Aarhusi Ülikooli juures. Selle aja jooksul oli mul võimalus külastada kohalikke kirikuid ning samuti oma sõpru Skåne piirkonnas, Rootsis. Kuigi Patuste Kristlaste blogi ei ole reisiblogi, tahan teiega jagada mõningaid mõtteid, mis on mind juba pikka aega saatnud, aga millele rohkem selgust ma sain Eestist eemal olles.
Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele teda kuulama. Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid, öeldes: „Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!” Siis ta rääkis neile selle tähendamissõna: „Missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ta ühe neist kaotab, ei jäta neid üheksatkümmend üheksat kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab? Ja kui ta on tema leidnud, siis ta võtab tema rõõmuga oma õlgadele ja kutsub koju jõudes kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile: „Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba!” Lk 15:1-6
Mul on rõõm ja privileeg juba peaaegu kaks aastat teenida EELK Tartu Ülikooli-Jaani kogudust ilmikabilisena, aidates korraldada koguduse ingliskeelseid jumalateenistusi. Kui ma peaksin võtma kokku enda peetud jutluste teoloogilist sisu, siis selle märksõna oleks “kohalolu.”
Viimasel ajal olen ühe oma sõbrannaga palju vestelnud “vaimsusest,” selle otsingutest ja sellest, kas seda meie Tartu Ülikooli-Jaani koguduses leiab. Sõbranna on selle koguduse pikaaegne liige, mina liitusin alles aastal 2021 ja seoses sellega on nii meie kogemused kui ootused meie kirikus ja jumalateenistustes erinevad. Olles Aarhusis, olen ma külastanud ühel pühapäeval jumalateenistust minu kodukoha järgses kirikus ja siis kaks pühapäeva järjest Aarhusi Katedraalkirikus. Oma pettumuseks avastasin, et liturgia Taani Kirikus on suhteliselt madal. Jumalateenistus tundus “vaimsusest” kuiv ja armulaua pühitsemisel ei olnud isegi tehtud teineteisele rahusoovi. Mind jäi südames kripeldama, kuidas siis olla osaduses teineteisega, kui meil puudub see kokkupuude ja liturgia tundub rohkem nagu konveier, mille lõpuni peab jõudma.
Oleks kindlasti vale öelda, et kõik oli halb. Mulle jäi väga südamesse, et kõigil kolmel teenistusel ristiti lapsi just teenistuse ajal, koguduse keskel. Midagi, mida vähemalt oma koguduses ma pole kogenud. Laste ristimine on taandatud erasfääri ja ei tunta vajadust tunnistada laste ristimist koguduse keskel, kuigi ristimise kaudu saab inimene Kiriku, Kristuse ihu liikmeks. Millegipärast Kirikut selle sündmuse tunnistajaks ei taheta.
Aga võib-olla suurem mure oli ikkagi see, et kuigi olles teadlik erinevate liturgia vormide kohta, ma teadsin enam-vähem, mis toimub, ei saanud ma keelebarjääri tõttu täielikult osaleda ega jutlusest aru saada. See on esimene õppetund kohalolust, mida Taani mulle õpetas. Tartu Jaanis ingliskeelse jumalateenistuse ettevalmistamine ja läbiviimine võtab omaette aega. Collecta ja armulauajärgse palve otsimine, jutluse kirjutamine, hümnide valimine, organisti ja koguduse õpetaja aeg. Nädal enne ja kuu viimane pühapäev on pikk minu ja nende jaoks, kes on ingliskeelse jumalateenistusega seotud.
Mis juhtub siis, kui tuleb ainult üks inimene? Mis siis, kui kedagi ei tule? Millal näeme liikmete kasvu? Need küsimused ei puuduta vaid ingliskeelseid teenistusi Tartu Jaanis, vaid võivad puudutada iga EELK kogudust, kus eriti hästi ei lähe. Millal anda alla? Millal sulgeda kogudus või otsustada pidada jumalateenistusi harvem?
Jumala abiga, igal ingliskeelsel jumalateenistusel armulauaga, kus ma olen olnud, olid alati inimesed kohal ja keegi tuli armulauast osa saama. Isegi kui see oli üks inimene. Selle inimese vajadus kuulata jumalasõna talle arusaadavas keeles ja võtta vastu sakramenti on lõpmatult tähtis! Alguses tsiteerisin Luuka evangeeliumist lugu kadunud lambast. Üks lammas on kõik, mis on vaja selleks, et karjane jätaks teised lambad ja läheks otsima seda ühte. Ja mis veelgi enam, kui ta on ta leidnud, siis tuleb rõõmustada! Üks inimene on otsustanud tulla jumalateenistusele! Üks inimene on otsustanud võtta osa armulauast! Üks inimene, keda Jumal nii väga armastas, et andis oma ainsa poja tema eest!
See on, mida ma olen nüüd Taanis isiklikult kogenud, olles see inimene, kes ei saa aru jutlusest, kes ei saa aru liturgia sõnadest… Ma sain kogeda tähtsust ja vajadust teha seda tööd rõõmuga, mida me Tartu Jaanis teeme, teha seda jumalateenistust kas või ühe püsikülastajast tudengi jaoks! Kallis lugeja, järgmine kord, kui sa tunned, et numbrid on väiksed, ära ole kurb, vaid rõõmusta, et sa saad teenida neid inimesi ja nende vajadusi, kes on jumalateenistusele kohaletulnud. Sest lihtsalt olles nende jaoks seal kogudusena kohal, teenides neid neile arusaadavas keeles, endale teadmata, me võime muuta terve nende maailma ja vastata küsimustele, mida vaid Jumal teab!
See toob mind teise asja juurde, mida ma olen reisi jooksul õppinud. Viimasel pühapäeval siin ma ei käinud jumalateenistusel. Selle asemel istusin mina ja minu uued sõbrad ja tuttavad Rootsis, Hööri linna lähedases külas ühes aias, väikese pohmakaga vestlemas. Peale minu, kes õpib teoloogiat, oli kohal ka kaks noort tulevast Rootsi Kiriku vaimulikku, üks vana-katoliiklane Madalmaadest ja punt noori, nende seas kristlasi kui ka mittekristlasi.
Üks noor neiu küsis palju usuga seotud küsimusi minu ja teiste kristlaste käest. Küsimused puudutasid näiteks seda, miks Jumal karistas Aadamat ja Eevat, kas transsoolised on kirikusse teretulnud või miks Jumal valis noore neiu Maarja ja ei oodanud, kuni ta saaks natuke vanemaks, et ta siseorganid oleks lõplikult kasvada jõudnud ja ta poleks enam laps. Küsimused olid sügavad, rasked ja ebamugavad. Vastates püüdsin mina anda nii teoloogilised vastused, näidates erinevaid seisukohti, mis eksisteerivad, kuid ka enda isiklikku usulist vaadet.
Meie vestlus kestis peaaegu neli tundi, pärast mida oli noor neiu väga elevil ja südamest tänas, et me võtsime teda kuulda, ei teinud ta küsimusi maha ja olime ausad, kui me ei teadnud vastuseid ja kahtlesime ka enda seisukohtades. Ta ütles, et on üritanud küsida neid küsimusi omal ajal koolis, kui vaimulikud andsid tunde, aga talle vastuseid ei andnud. Tihtipeale paluti vaikida ja sulgeti tema katsed endale selgust saada. Tal oli kahtlus, et need küsimused olid vaimulike jaoks ebamugavad või nad ei pruukinud vastuseid teada ja proovisid enda autoriteeti päästa, mitte vastates.
Vahepeal on kohalolek ligimese jaoks lihtsalt see, et me kuulame neid ära. See neiu vajas seda, et keegi kuulaks ja võtaks tema küsimusi tõsiselt. Ta vajas, et kristlased oleks tema vastu ausad. Viimasel ajal olen vestelnud paljudega, nii kristlaste kui mittekristlastega, kellel on eksistentsiaalsed küsimused. Tihti ma ei suuda neile vastuseid anda, sest kas see on minu asi öelda neile, kuidas elada, või lihtsalt sellepärast, et ma ise ei tea… Kõik, mida ma saan teha, on neid kuulata ja tõsiselt võtta.
Kallis lugeja, sa ei pruugi isegi olla kristlane, aga ma julgustan sind märkama inimesi meie ümber. Kallis lugeja, kes sa oled kristlane, püüdes saada suuremaid osalejanumbreid jumalateenistustel, ärgem kaotagem silmist, mis on päriselt tähtis – see üks inimene meie lähedal. See inimene ei vaja, et me teda manitseks, õpetaks või isegi kutsuks kirikusse. Küll aga ta vajab, et me kuulaks teda ja võtaks teda tõsiselt.
Tunnuspilt: Arvid Knutsen