Kristallid ja ristiusk

- Igor Ahmedov

„Ja Issand ütles Moosesele: „Tee enesele madu ja pane see ridva otsa, siis jääb elama iga salvatu, kes seda vaatab! Ja Mooses tegi vaskmao ning pani selle ridva otsa. Kui siis madu oli salvanud kedagi, aga too vaatas vaskmadu, siis ta jäi elama.“ 4 Ms 21:8-9.

„Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse.“ Rm 10:13.

Mind puudutas kõige rohkem Paavst Frantsiskuse raamatus “Jumala nimi on Halastus” (2016) mõte, et Jumal töötab alati meie päästmise nimel. Me peame aru saama, et oleme patused, ja kui me ei tunne ennast patustena, peame küsima Jumalalt armu. Sellest algab meie päästmine, ütleb Paavst, jumala armu kinkimisest meile. See on täiesti teistsugune narratiiv sellest, mida tavaliselt arvavad protestandid, kes pole katoliiklusega hästi kursis. Paavst rõhutab veel seda, et Jumal vajab vaid väikest avaust (Frantsiskus, 2016:30-32).

Kui inimene kõnnib mööda linna ja näeb kirikut – see on juba see väike avaus. Kui ta tuleb sisse – see on juba natukene suurem. Heidab pilgu peale, veidi veel, ja niimoodi see kasvabki. Mõned inimesed arvavad, et kristlik elu on mingi koodeksi järgimine, nõuete täitmine ja elustiili elamine. See ei ole nii, see on Jumala arm. Paavst rõhutab, et ta on patune, et Paavstid enne teda samamoodi rõhutasid nende patust olekut. Frantiskus ütleb, et „Paavst on inimene, kes vajab Jumala halastust“ (2016:39; minu tõlge). Me nimetasime selle veebilehe patusteks kristlasteks, sest see defineerib meid kõige paremini. Me ei ole ideaalsed, meie elu vajab halastust ja Jumala armu. Paavst rõhutab felix culpa-t [õnnelikku süüd] mida lauldakse öösel Exsultet osana enne Ülestõusmispüha hommikut. Süü on õnnelik, sest Jeesus suri ja vabastas meid sellest süüst (Frantsiskus, 2016:40).

Mida ma üritan rõhutada on see, et pole vahet kui suured patustajad me oleme, Jumala halastus on nii suur, et ta annab meile oma armu ka kõige väiksema avause puhul. See, et me näeme ennast patustajatena, on juba Jumala arm. Ma tahan rääkida palvetamisest, kuidas ja milleks palvetada. Kui Jeesuse jüngrid küsisid temalt, et ta õpetaks neid palvetama, siis Jeesus andis neile palve, mida tunneme meie Isa palve nime all.

Oma elus olen ma kasvanud erinevates kristlikes traditsioonides. Kasvades üles vene baptistina, kus rõhk oli ise välja mõeldud palvel, oli mul raske aru saada, kuidas on võimalik palvetada palvega, mis on ette kirjutatud. Sellest koosnes ka minu algne vastasseis anglikaani kirikule. Mõni aeg hiljem lugesin ühe oma ülikooli õppejõu raamatut “The Sign of the Cross” [Ristimärk] (Andreopoulos, 2006). Raamat seletas lihtsasti väga sügavat teoloogiat, mis leiab aset, kui keegi lööb endale risti ette. Andreopoulos (2006:92) väidab, et ristimärgi tegemine on palve vorm – sõnatu palve (wordless prayer). Andreopoulos lisab “varakristlased rõhutasid ristimärgi tegemist iga tegevuse juures, niipidi pühitsedes igat osa oma elust” (2006:93; minu tõlge). Kiriku enda kõige lühem palve on Kyrie eleison – Issand halasta! Lugedes palveid, mida pühad inimesed enne mind on palvetanud ja üles kirjutanud, saan ma koos nendega palvetada. Samas, mõni päev kui mul pole isu või tahtmist palvetada, kui sõnad ei tule keelele, heidan ma pilgu ikoonile ja löön risti ette. Väike avaus Jumalale, et tulla ja minu päeva õnnistada.

Ma kinkisin oma sõbrannale ikooni, kes ütleb, et ta Jumalasse ei usu. Meil tekkis vestlus, kas oleks halb kui ta küsiks midagi ikooni ees Jumala käest. Näiteks kui tal on elus raskused – kas tohib loota kristallide peale ja samas ka Jumala ikooni peale? Ma võib olla ütlen midagi provokatiivset mõne kristlase jaoks, aga arvan, et tohib küll. Nagu ülal mainitud Pauluse kiri roomlastele ütleb, igaüks, kes hüüb Issanda nime, päästetakse. Kui meie elus on raskused ja oma ärrituses ja lootusetuses ütleme „Issand Jumal“, „Issand“, „Jeesus küll“ või mingi muu variatsioon sellest, siis me anname Jumalale selle väikese avause, millest Paavst Frantsiskus rääkis. Teadmata, järgides meie ühiskonna norme, kus keegi ei mõtle hüüatades „Issand!“ midagi tõsist, hüüame tegelikult Jumala poole. Samamoodi on ikoonidega. Clemena Antonova (2010; vaata kolmas peatükk) kirjutab oma raamatus sellest, kas Jeesus, kes on ikooni peal, on tegelikult ka ikooni sees. Tsiteerides Püha Simeoni: „Kui me näeme Nägematut läbi pildi, siis me ülistame Teda nagu Ta oleks [tegelikult] kohal“ (Antonova, 2010:76; minu tõlge). Samamoodi nagu sai terveks Iisraeli rahvas, heites Moosese raamatus pilgu vaskmaole, seisab igaüks, kes vaatab ikooni, juba Jumala ees avatud südamega. Või nagu me loeme Andreopouloses, ka meie ristimärk, mis on tehtud vaikuses, on palve Jumala poole. Isegi kui see avaus on väike, on see kõik, mida Jumal vajab.

 

Palvetagem koos – Issand halasta! Rohkem pole vajagi.

 

Viited

  • Andreopoulos, Andreas (2006) The Sign of the Cross: The Gesture, The Mystery, The History. Brewster MA: Paraclete Press.
  • Antonova, Clemena (2010) Space, Time, and Presence in the Icon: Seeing the World with the Eyes of God. Farnham: Ashgate.
  • Pope Francis (2016) The Name of God is Mercy. London: Bluebird.

Pilt

 

Post Views: 2,144