- Laura Vilbiks
Väljendiga “pühapäevakristlane” viidatakse halvakspanevalt neile, kelle jaoks kristlus piirdub pühapäeviti kirikus käimisega. Nädala sees ei pruugi nad kristlikule õpetusele mõelda ega sellega sügavamal tasandil suhestuda, tegu on pealiskaudse ja performatiivse kristlusega. Kuid kas tänases sekulaarses Eestis pole juba igal pühapäeval kirikusse ilmumine märk pühendumusest? Usukauge inimese jaoks paistab seegi juba suure veidrusena. Ja on omajagu inimesi, kes peavad end kristlaseks, kuid jõuavad kirikusse vaid paaril korral aastas. Pühapäevakristlusest veelgi lahjem on nn kultuuriline kristlus, kus samastatakse end mingi üldise kristliku kultuuriga, vahest toetatakse kiriku rolli ühiskonnas, kuid usku ei praktiseerita. Kuid siiski pole ei minul ega kellelgi teisel õigust öelda, et need inimesed ei tohiks end kristlaseks nimetada. On lõputu hulk erinevaid viise kristlaseks olemiseks, Kristusega kooskõlas elamiseks. Minugi vaated selle kohta on palju muutunud.
Mõned aastad tagasi poleks ma uskunud, et saan kellekski, kes käib igal pühapäeval kirikus, ja koguni tegeleb nädala sees vabatahtlikult kirikuasjadega. Isegi aasta tagasi kui sain EELK koguduses ristitud, kahtlesin, kas jõuan iga nädal kohal käia. Usk oli mu jaoks isiklik, privaatne asi, mis ei seostunud kogukonnatundega. Võtsin eeskuju filosoof Simone Weil’st, kes rääkis vabadusest iseenda jaoks Jumal leida, eraldiseisvalt piiravatest kiriklikest õpetustest. Koguduseliikmed olid mulle võõrad, pärast teenistust pikemalt ei suheldud – nagu Eesti luterluses kipub olema – ja koroona lahutas viimsedki ühendumispüüdlused. Samas ei tundnud ma ka kogukonnast puudust, sest ei olnud elavat koguduslikku elu näinudki.
Belgiasse kolimine avardas mu pilti oluliselt. Sattusin väiksesse ja tegusasse anglikaani kogudusse, kus tegi peaaegu iga koguduse liige midagi vabatahtlikult koguduse hüvanguks. Eestis olen taolist suhtumist näinud vaid baptistlikes kogudustes. Leuveni anglikaani kirik avas mulle teise olulise poole kristlikust elust – kogukonnatunde, osaduse, koosteenimise, kooskasvamise. Nädalasisesed arutelugrupid koguduseliikmete kodudes, kohvikus ja baaris istumised, koguduseliikmete kaasamine teenistuse läbiviimisel, teenistusejärgsed kohvilauad, ühiselt korraldatud üritused, üleskutsed jagada oma oskusi ja panustada kirikuellu nii, kuidas igaühele sobib. Nüüd tunnen, et minu kristlus on ilma teiste kristlasteta poolik. Tähtsustan palju rohkem ühist armulauda ja näen selle väärtust osaduse, ühtekuuluvuse loomisel.
Mõlemad pooled sellest valemist on olulised. Usun jätkuvalt, et isiklik suhe Jumalaga on hea algus. Kuid see ei pea tingimata nii olema, kristluse leidmine võib toimuda ka läbi kogudusliku elu, ja kogudus võib algatada impulsi, mis viib hiljem isiklike avastusteni. Hea kogudus on minu meelest ka selline, kus saab oma usu üle arutada, kus saab kahelda ja järele pärida. Kus ollakse teineteise jaoks olemas nii igapäevastes muredes kui ka vaimsetes otsingutes. Samad voorused tulevad kasuks igale kogukonnale, ka väljaspool kristlust. Kui koguduseliikmete vahel pole usaldust, kui kardetakse hukkamõistu ja “halvaks kristlaseks” tembeldamist, siis ei teki ka ühtekuuluvustunnet. “Kirik on kirik ainult siis, kui ta eksisteerib teiste jaoks”, kirjutab Dietrich Bonhoeffer.
Ka teine pool, isiklikud otsingud, on jätkuvalt minuga. Viimasel ajal tunnen tugevat soovi Jumalaga paremini ühenduda. Võibolla on asi ajas, sõda on lisanud uue kihi ärevust mu niigi keskmisest ärevamale loomusele – igatahes otsin rahu ja lähedust. Enamasti piisab palvest. Aga endalegi üllatuseks hakkasin Belgias elades jalutama ühte kodulähedasse parki, et vaadata seal seisvat sammaldunud Jeesuse kuju ja temaga koos mõni minut vaikuses seista. Või siis astusin jalutuskäigul sisse mõnda tee peale jäävasse kirikusse, et korraks maha istuda ja sealset ruumi endasse võtta.
Üha enam proovin ka leida Jumalat linnakeskkonnast, sest armastan mõtet, et ta on tõepoolest kõikjal. Lihtne on tunnetada Jumalat, vaadates kaunist loodusmaastikku, kuid palju suurem väljakutse on leida teda mitte-esteetilistes kohtades. Leuveni linn tegi ilu leidmise küllaltki lihtsaks oma kauni arhitektuuri, roheluse ja inimkeskse linnaplaneerimisega. Tallinnas on see veidi keerulisem, kuid kindlasti võimalik. Soovitan proovida.
Jätan siia lõppu ühe Mika laulu, mis mind ikka otsingutes toetanud on:
But in the darkest place, a saving grace
After all we’ve been through
Though it kills me to say this
There’s a little bit of God in you
There’s a little bit of God in everything
From the sun in the sky, to the tears that you cry
There’s a little bit of God in everything
From the dirt that we hold, to our diamonds and gold