- Laura Vilbiks
Mis saaks siis, kui avastaksin elu lõpus, et Jumalat pole olemas? Mõtlen sellele küsimusele tihti. Mis siis, kui elan terve elu usklikuna ja tõehetkel vaataks mulle vastu tühjus? Või veelgi hullem, miski, mis on täielikult vastuolus sellega mida olen uskunud – näiteks kuri Jumal, kes soovib maailmale ainult halba? Või Jumal, kelle eetika oleks vastupidine sellele, mida õigeks pean? Alguses kristlaseks hakates hirmutas see küsimus mind – miks peaksin olema kindel, et just minu usk on tõene? Nüüdseks olen aga selle küsimusega rahu teinud. Miks?
Isegi kui Jumalat ei oleks, siis ma uskusin armastusse. Jah, isegi kui poleks olemas Jeesust, kes suri meie pattude eest. Isegi kui poleks olemas Jumalat, kes mind armastaks, vaid Jumal oleks kuri ja kalk. Isegi siis saan ma öelda, et ma olen tänulik iseendale, et ma uskusin tema armastusse. Ma uskusin Jumala käsku, et peame püüdma kõiki armastada. Isegi kui see on raske, isegi kui see tundub võimatuna.
Kui ma ka kõiges muus siin elus ebaõnnestun, siis vähemalt ma uskusin armastusse. Kui ma ka midagi muud siin elus ei saavuta, siis vähemalt ma püüdisin armastada – nii Jumalat kui teisi inimesi. Mitte alati, mitte pidevalt – ma kukkusin selleski käsus tihti läbi. Kuid vähemalt ma püüdsin. Ja ainuüksi selle tõttu ma arvan, et saan olla rahul.
