Rubriik: Artiklid

Miks pidada jumalateenistust kas või ühele inimesele?

- Igor Ahmedov

Viimased neli nädalat olen veetnud Taanis, olles külalisdoktorant Aarhusi Ülikooli juures. Selle aja jooksul oli mul võimalus külastada kohalikke kirikuid ning samuti oma sõpru Skåne piirkonnas, Rootsis. Kuigi Patuste Kristlaste blogi ei ole reisiblogi, tahan teiega jagada mõningaid mõtteid, mis on mind juba pikka aega saatnud, aga millele rohkem selgust ma sain Eestist eemal olles.

Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele teda kuulama. Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid, öeldes: „Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!” Siis ta rääkis neile selle tähendamissõna: „Missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ta ühe neist kaotab, ei jäta neid üheksatkümmend üheksat kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab? Ja kui ta on tema leidnud, siis ta võtab tema rõõmuga oma õlgadele ja kutsub koju jõudes kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile: „Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba!” Lk 15:1-6

Mul on rõõm ja privileeg juba peaaegu kaks aastat teenida EELK Tartu Ülikooli-Jaani kogudust ilmikabilisena, aidates korraldada koguduse ingliskeelseid jumalateenistusi. Kui ma peaksin võtma kokku enda peetud jutluste teoloogilist sisu, siis selle märksõna oleks “kohalolu.”

Loe edasi “Miks pidada jumalateenistust kas või ühele inimesele?”

Kas paavst on radikaalne kliimaaktivist?!

- Laura Vilbiks

Minu arust on meil väga vedanud, et kaks tähtsaimat maailma kirikujuhti – Rooma paavst Franciscus ja Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Bartolomeus I – on valinud oma keskseks sõnumiks loodu(s)hoiu. Elame erakordsete keskkonnakriiside ajastul, mil usukogukondade tugi teadlastele on hädavajalik. Sel septembril külastas patriarh Bartolomeus Eestit ning rõhutas Tartu Ülikoolis kõneledes vajadust suuremaks teadlaste ja kirikute vaheliseks koostööks. Mure loodu tervise pärast on tema sõnul keskne osa kirikust, või vähemalt peaks seda olema: “kogu kirikuelu ongi rakenduslik ökoloogia,” lausus ta.

Kui õigeusu kirik võttis keskkonnakriisid käsile juba mõõdunud sajandil, siis Rooma-katoliku kirikus pani need 2010ndatel suure kella külge paavst Franciscus. Ta tegi seda aga erakordse jõulisusega, keskendudes kiireloomulisele kliimakriisile ja selle tõttu enim kannatavatele kogukondadele.

Sel kolmapäeval avaldas Paavst Franciscus värske apostelliku manitsuse, mis koputab eriliselt just kliimamuutustes kahtlevate kristlaste südametele. Loe edasi “Kas paavst on radikaalne kliimaaktivist?!”

Oikumeenia on kõige alus

 

- Laura Vilbiks

“Maailma lõpus on oikumeeniline kirik, kus kunagi kohtume kõik.” Täna tuli pähe selline lause, kui kõndisin koju, olles käinud oma kodukiriku EELK Kaarli kiriku teenistusel, ja pärast põiganud läbi Aleksander Nevski katedraalist, kus samuti teenistus käis. Eile aga veetsime sõpradega terve päeva Kalju kirikus baptistide konverentsil “Ühisosa”, mis tõi kokku eesti, vene ja ukraina noored. Ehk siis kolm erinevat konfessiooni kahe päevaga. Mõni nädal tagasi käisin ka katoliku kirikus, ehk tegelikult on kõik kirikud külastatud. Loe edasi “Oikumeenia on kõige alus”

Kogukonnatundest ja Jumalast meis kõigis

- Laura Vilbiks

Väljendiga “pühapäevakristlane” viidatakse halvakspanevalt neile, kelle jaoks kristlus piirdub pühapäeviti kirikus käimisega. Nädala sees ei pruugi nad kristlikule õpetusele mõelda ega sellega sügavamal tasandil suhestuda, tegu on pealiskaudse ja performatiivse kristlusega. Kuid kas tänases sekulaarses Eestis pole juba igal pühapäeval kirikusse ilmumine märk pühendumusest? Usukauge inimese jaoks paistab seegi juba suure veidrusena. Ja on omajagu inimesi, kes peavad end kristlaseks, kuid jõuavad kirikusse vaid paaril korral aastas. Pühapäevakristlusest veelgi lahjem on nn kultuuriline kristlus, kus samastatakse end mingi üldise kristliku kultuuriga, vahest toetatakse kiriku rolli ühiskonnas, kuid usku ei praktiseerita. Kuid siiski pole ei minul ega kellelgi teisel õigust öelda, et need inimesed ei tohiks end kristlaseks nimetada. On lõputu hulk erinevaid viise kristlaseks olemiseks, Kristusega kooskõlas elamiseks. Minugi vaated selle kohta on palju muutunud. Loe edasi “Kogukonnatundest ja Jumalast meis kõigis”

Mis on teoloogia? Vastus Jaan Lahele ja Robert Bunderile.

- Igor Ahmedov

Hiljuti ilmusid Eesti kristliku ja teoloogilise sisuga väljaannete maastikul artiklid, mis käsitlevad teoloogiat kui mõistet iseeneses. Ma viitan muidugi Jaan Lahe artiklile „Ühe viletsuse lugu ehk teoloogia positsioonist EELK-s ja Eesti ühiskonnas“ (Kirik & Teoloogia 21.jaanuar 2022) ja Robert Bunderi artiklile „Akadeemiline ja kiriklik teoloogia“ (Meie Kirik 28.jaanuar 2022). Kuigi Bunder seda otseselt välja ei ütle, tundub ta vastavat Lahele. Kuna ma pole aga mõlema autori teoloogia mõiste käsitlemisega nõus, siis pakun ma välja hoopis kolmanda viisi, kuidas teoloogiast mõelda. Loe edasi “Mis on teoloogia? Vastus Jaan Lahele ja Robert Bunderile.”

Kuidas ma leidsin Jumala

- Laura Vilbiks

Filosoofiatudengitega suheldes pole eriti üllatav kuulda, et mõni neist peab end nihilistiks. Enamasti kohtab seda värskete esmakursuslaste seas, kes tõenäoliselt sattusid esimese filosoofilise tekstina lugema “Sisyphose müüti“ ja kujundasid sellest lähtuvalt ümber oma maailmavaate. Ülikool ja teiste perspektiividega tutvumine toob enamasti sellele vaimustusele lõpu. Kuid siiski leidub neid, kes jäävad isegi pärast akadeemia raputust eksistentsiaalsele nihilismile kindlaks – ja ma ütleks, et filosoofiamaailmas pole see midagi erilist. Loe edasi “Kuidas ma leidsin Jumala”

Kristallid ja ristiusk

- Igor Ahmedov

„Ja Issand ütles Moosesele: „Tee enesele madu ja pane see ridva otsa, siis jääb elama iga salvatu, kes seda vaatab! Ja Mooses tegi vaskmao ning pani selle ridva otsa. Kui siis madu oli salvanud kedagi, aga too vaatas vaskmadu, siis ta jäi elama.“ 4 Ms 21:8-9.

„Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse.“ Rm 10:13.

Mind puudutas kõige rohkem Paavst Frantsiskuse raamatus “Jumala nimi on Halastus” (2016) mõte, et Jumal töötab alati meie päästmise nimel. Me peame aru saama, et oleme patused, ja kui me ei tunne ennast patustena, peame küsima Jumalalt armu. Sellest algab meie päästmine, ütleb Paavst, jumala armu kinkimisest meile. See on täiesti teistsugune narratiiv sellest, mida tavaliselt arvavad protestandid, kes pole katoliiklusega hästi kursis. Paavst rõhutab veel seda, et Jumal vajab vaid väikest avaust (Frantsiskus, 2016:30-32). Loe edasi “Kristallid ja ristiusk”

#MeToo, Jeesus, ja mida ülestõusmispühad tähendavad

 

-  Igor Ahmedov

Sel kevadel ilmus Eesti meedias uudis naisjalgpallurist, keda oli tema endine treener seksuaalselt väärkohelnud, mingi aeg hiljem ilmus uudis distsiplinaarmenetlusest treeneri suhtes, kes saatis teismelistele endast alastipilte. Kohe tekkis arutelu seksuaalse enesemääramise vanusepiiri kohta ja riigikogusse laekusid vastavad seaduseelnõud vanusepiiri tõstmiseks. Kahjuks oli sotsiaalmeedia täis kommentaare, mis alandasid kannatajate inimväärikust. Imelikul kombel ei taheta uskuda neid, kes on kannatanud. Eriti masendav on lugeda lugusid sellest, kuidas võimuesindajad naiste ütlusi ei uskunud või nende kaebustega ei tegelenud. Samamoodi raputas Suurbritanniat hiljuti lugu, kus politseiametnik röövis ja tappis noore naise. Lood sellest, kuidas naised ei julge üksi koju kõndida või teha asju, mis tunduvad meestele täiesti tavalised, valgusid sotsiaalmeediasse. Eriti murelikuks teeb asjaolu, et isegi need mehed, kelle töö on inimesi kaitsta, võivad osutuda kurjategijateks. Kedagi ei saa usaldada, keegi ei ole kaitstud. Loe edasi “#MeToo, Jeesus, ja mida ülestõusmispühad tähendavad”

Manifest: Me kõik oleme patused

Apostel Paulus kirjutas kogudusest kui Kristuse kehast: iga liige on omamoodi väärtuslik, igaüks täidab oma erilist rolli ja vajab ülejäänud liikmete õrna hoolt. Ent mida teha siis, kui keha hakkab osasid liikmeid välja tõrjuma? Meie blogi lähtub tunnetusest, et sarnane protsess leiab aset tänapäeva Eesti kristluses. Selle eesmärk on panna kõlama nende hääled, kes tunnevad end välja jäetuna. Isegi kui kogu keha tõrjub nad eemale, tahame olla kasvõi Kristuse sõrmeotsad, kes nende poole sirutuvad.

Leiame, et Kristuse keskne õpetus on armastus ja lunastus, mis kulmineerub osaduses [koinonia] koos kasvamises. Sama osadus, millest võtame osa armulauas ja tunnistame Apostliku Usutunnistuse kaudu, või õigeusklike õdede ja vendadega Nikaia Usutunnistuse kaudu, alustades sõnadega “Meie usume”. Metropoliit Ware kirjutab, et me ei ole loodud vaid Jumala näo järgi, vaid Kolmainsa Jumala näo järgi, me oleme loodud eluks osaduses teistega (Ware 1979, 67-68). Samamoodi rõhutab Paavst Frantsiskus oma viimases entsüklikas “Me peame arendama teadlikkust, et tänapäeval oleme kas kõik koos päästetud või pole päästetud keegi” (2020, §137). Jumal kutsub inimesi sellistena nagu nad on, osalema Jeesuse kehas – kirikus -, olles truu oma inimlikkusele. Soost, seksuaalsusest ja muudest tunnustest hoolimata – oleme koos päästetud.

Selle blogiga pakume vaba platvormi, kus saab arutleda nii kristluse siseste küsimuste üle, kui ka laiemalt religiooni koha üle tänapäeva Eestis. Ootame kaastöid kõigilt, kes siinöelduga suhestuvad ja nende teemade üle arutleda soovivad. Arvamusartikleid, mõtisklusi või jutlusi saab saata aadressil patusedkristlased@gmail.com

Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses. (Gl 3:28)

 

Viited

  • Pope Francis. (2020) Fratelli Tutti. Vatican: Liberia Editrice Vaticana.
  • Ware, K. (1979) The Orthodox Way. Crestwood NY: St Vladimir’s Seminary Press.