- Õpetaja Catriona Laing
20. jaanuaril peetud jutlus St Martha & St Mary’s anglikaani kirikus Leuvenis, Belgias.
Kuid ma ütlen teile, kes kuulete: Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad, õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid halvustavad! Lk 6:27
Kui olin 16. jaanuaril kirikusse sõitmas, sain sõnumi oma sõbralt Nealinilt, kes elab Washington D.Cs. “Oleks sul aega, et mõni minut palvetada?” Saatsin vastuse häälsõnumiga, sest olin autos: “palvetamiseks on alati aega, kas koos sinuga või ilma?” “Koos minuga,” tuli vastus.
Parkisin auto ja helistasin talle. Nealin juhib algatust Bridging Divides Initiative, mis töötab kohalikul tasandil kogukondadega üle Ameerika, et vähendada poliitilist ja usulist vägivalda. Ta oli just saanud kõne pastor Bob Robertsilt, ühelt evangeelselt pastorilt, kes juhib kogudust Texases Colleyville’is, ja kellega Nealini kogudus tegi koostööd. Pastor Roberts tegeles palju religioonidevahelise tööga ja oli palunud enda eest palvetada, sest ta oli just keset üht väga keerulist olukorda, mis hõlmas antisemiitlikku terroriakti (kahjuks liigagi tavaliseks saanud nähtus) ja sellega seotud emotsioone ja reaktsioone.
“Kas me saame palun pastor Bobi eest palvetada?” küsis Nealin. Nii me siis palvetasime koos, ning ma pöörasin tagasi kiirteele ja jätkasin oma teekonda kirikusse.
Pastor Bob oli just veetnud kümme tundi järjest oma kirikus koos imaam Omar Suleimani, veel ühe imaami, ja rabi Charlie Cytron Walkeri perega. Nad olid seal koos, sest üle tee asuvas sünagoogis oli üks moslemiäärmuslane võtnud pantvangi rabi ja mõned tema koguduse liikmed.
Seltskond oli koos pastor Bobiga ühes väikses kiriku konverentsiruumis ja palvetas oma sõbra, rabi eest. Atmosfäär oli tohutult pingeline. Kõik mõtlesid, mis sellest meeleheitlikust olukorrast saab. Koos päikseloojanguga tuli kõige emotsionaalsem hetk: kolm rabi abikaasa moslemist sõpra tõid seltskonnale samosasid, naise lemmiktoitu. Kui Adena Cytron-Walker nägi kolme sõpra toiduga tulemas, vajus ta nende käte vahele. “Nad kallistasid kõige pikemat aega”, ütles imaam Omar Suleiman, “kõik üksteise õlgadel nutmas”.
Politseil õnnestus rabi Cytron-Walker ja ta sõbrad sünagoogist tervena välja saada. Kuid kõigile asjaosalistele jääb igaveseks meelde see hetk – olla ühest küljest võetud pantvangi moslemist mehe poolt, kuid samal ajal olla ka hoitud armastavas palves moslemite poolt teisel pool teed.
Sel päeval oli palju armastust. Oli palju palveid. Oli palju heategusid inimestele, kelle kogukond sind vihkab. Ilmselt jagati ka paari tekki või mantlit.
Ja nüüd püüavad Texase Colleyville’i elanikud leida viise, kuidas jätkata sel moel elamist.
Inimesed, kes sinna kirikuruumi kogunesid, on sügavalt juurdunud oma religioossetesse ja kultuurilistesse traditsioonidesse. Nad on pühendunud kristlased, moslemid ja juudid, ja see tähendab, et nad on väga teadlikud poliitilistest pingetest, mis nende kogukondade vahel valitsevad. Nad on teadlikud vihast ja vägivallast, mis on nende kogukonna liikmete vahel toime pandud. Neil on võib-olla ka pereliikmeid Iisraelis või Palestiinas, kohtades, kus vaadatakse moslemeid või juute kui vaenlasi. Rabi Cytron-Walker, imaam Suleiman ja pastor Roberts võivad isegi neid emotsioone jagada. Olen kindel, et Iisraeli ja Palestiina konflikt on tulnud teemaks kõigi nende õhtusöögilaudades.
Antisemitism kasvab hirmuäratava kiirusega kõikjal maailmas, nii Euroopas kui Ameerikas. Palestiinlaste rõhumine Iisraeli režiimi poolt on samavõrd ängistav. Kuid kuidagi leidsid need inimesed 16. jaanuaril Colleyville’is, et nad on suutelised armastama oma vaenlasi, palvetama nende eest, kes on neid solvanud, ja tegema head neile, kes on neid vihanud.
Siinkohal tekib ahvatlus võtta Jeesuse sõnu kujundlikult, tõlgendada neid mitte sõna-sõnaliste maksiimidena, vaid mõelda, kuidas saaks neist paar sammu kaugeneda. Üks tõlgendus võib olla, et selle õpetuse mõte on kuulajaid šokeerida, et nad mõtleksid järgi kogu käitumismustri üle, mida Jeesus siin soovitab. Milline näeks välja selline haavatavus, mis paistaks meie maailma standardite järgi lausa naeruväärne?
Aga täna õhtul – kui 190 000 Venemaa tanki koguneb Ukraina piiri äärde, ning USA ja Euroopa on olukorda üha enam sisse mässitud – arvan ma, et me peaksime kuulama Jeesuse sõnumit sõna-sõnaliselt. Armasta oma vaenlasi.
Kuidas öelda seda sõja äärel olevatele inimestele? Inimestele, kes teavad, et igal hetkel võib kogu nende elu kildudeks plahvatada? Kuidas öelda seda süütutele inimestele, keda nende kaasinimesed nii jõhkralt kohtlevad?
Kuidas saaksime seda ise teha?
Kuulame taaskord juhiseid, mida Jeesus oma kuulajatele annab: armasta, õnnista, tee head, pööra teine põsk, anna, tee teistele seda, mida tahaksid, et tehtaks sulle. Mis on sellest listist puudu?
Siin ei mainita andestust. Jeesus ei ütle selles jutluses oma kuulajatele, et nad peaksid oma vaenlasele andestama.
Teoloog ja preester Sam Wells on pakkunud, et Jeesus ei maini siin andestust, sest ta räägib vihast ja vägivallast, mis parajasti toimub. Wells väidab, et andestus peab ootama kuni tegevus on lõppenud. Andestus tuleb pärast pärast konflikti, mitte selle ajal. Alles ristil, pärast kogu väärkohtlemist, piina ja vägivalda kuuleme me Jeesust ütlemas “Isa, anna neile andeks”.
Just selle pärast kehtivad Jeesuse juhised vaenlaste kohtlemise kohta. Tänaõhtune õpetus Jeesuselt on, et raske hetke keskmes olles, kui tunned end vaenust muserdatuna, näita üles armastust.
Kui harutame andestuse armastusest lahti, saame armastada ilma andestamata. Oma vaenlase armastamine ei tähenda, et kiidad heaks tema tegevuse.
Armastamine pole andestamine. Mis see siis on? See pole soe ja nunnu armastus. Vaenlaste armastamine ei tähenda ebaõiglusega silmitsi seistes vait jäämist, et säilitada viisakust. Rabi Cytron Walker on pärast 16. jaanuari pidevalt oma armastust üles näidanud, rääkides sellest teemast valjult ja avalikult, ja seda koos imaam Suleimaniga. Vaenlaste armastamine hõlmab nende hääle võimendamist, keda on varem vaigistatud.
See armastus ei tähenda ka nõrkust ja alla andmist. Teise põse keeramine ei tähenda passiivselt agressiooni aktsepteerimist. Rabi, pastor ja imaam ei lõpetanud tegutsemist kui rabi oli vabastatud. Mu sõbra Nealini abiga tegelevad nad sihikindla ja rahumeelse kogukondade lepitamisega edasi.
Nad keelduvad olemast määratletud oma vaenlaste poolt.
Oma vaenlaste armastamine ja teise põse pööramine on võimas armastus. Ja kui mõelda, siis tegelikult lõid need järve ääres õpetatud käitumismustrid standardi, mida järgis Jeesus ise kogu oma hilisemal teekonnal ristini. Päevadel, mis viisid ristisurmani, oli Jeesus ise parim näide oma õpetustest. Ja see polnud passiivne, see polnud kaotust tunnistav. See oli tugev, trotslik, võidukas armastus, mis muutis igaveseks ajaloo kulgu.
Kui sa tunned täna viha ja vaenu raskust – kas isiklikul või globaalsel tasandil -, siis Jeesus kutsub sind teistmoodi mõtlema. Selle asemel et olla määratletud nende poolt, kes soovivad sulle halba. palveta nende eest ja soovi neile head.
Asi on ka selles, et Jeesus pidi kõndima ristini üksi, aga meie ei pea. Meie ja meie vaenlaste vahel pole kahepoolne suhe, vaid pildil on kolmas element. Ja see element on koos meiega, ta tunnetab meie võitlust ja raskusi. Meie ei kõnni üksi, meie teekond on juba sisse tallatud tema poolt, kes on meiega alati, kuni ajastu lõpuni.
Tõlkinud Laura Vilbiks