- Igor Ahmedov
Kui te armastate mind, siis pidage mu käske! Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees. Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde. Veel pisut aega, ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind, sest mina elan ja ka teie peate elama. Sel päeval te tunnete ära, et mina olen oma Isas ja teie minus ja mina teis. Kellel on minu käsud ja kes neid peab, see ongi see, kes armastab mind. Aga kes armastab mind, seda armastab mu Isa, ja mina armastan teda ning näitan talle ennast.” Jh 14:15-21
Mingi aeg tagasi õpetasin EELK Usuteaduse Instituudis, kus mu üliõpilased pidid oma ülesande raames tegema ettekandeid, ütleme, klassikalistest teemadest teoloogias. Üks üliõpilane, kelle ettekanne käsitles Kristuse kahte loomust, tutvustas mulle terminit neliainsus. Põhimõtteliselt, kui kolmainsus on kolm isikut, siis neliainsus on neli isikut. Neljas isik, mis lisandus kolmainsusele, oli inimlikkus. Minu üliõpilane, kes oli inspireeritud ka teisest õppejõust, pakkus välja, et neljas osa tuleneb Kristuse kahest loomusest. Ja järeldas, et selle läbi tõmbab Jumal ka inimkonna osadusse Temaga.
Ta puudutas kolmainsuse õpetuse keskset kontseptsiooni – kolmainsus kui osadus. Teoloogias öeldakse, et kolmainsuse isikud näitavad omavahelist ülima armastuse suhet. Ja siin, Johannese evangeeliumis, kutsutakse ka meid Kolmainsuse osadusse. “Kui te armastate mind, siis pidage mu käske! Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti.”
Siin toimub midagi väga sügavat. Klassikalistes teoloogia aruteludes öeldakse, et Jumal on võimeline suhtlema inimestega, sest kehastumisel, Jumala inimeseks saamisel jõulude ajal, öeldakse meile: ta saab inimeseks – seega kõike, mida me kogeme, kogeb ka Jumal. Jumal on võimeline olema meiega koos meie rõõmudes ja kannatustes, just seetõttu, et Jumal teab, mis tunne on olla inimene.
Aga nüüd teeme seda teoloogilist väidet natukene keerulisemaks, nagu seda teeb ka Johannese evangeelium. Üks kuulus 19. sajandi Taani luterlik teoloog rõhutas, et kui tegemist on Jumala tundmise, Jumalaga koos olemise ja kristlaseks olemisega, siis see ei ole üldinimlik, ei ole universaalne. See tähendab, et olgugi et Jumal sai Jeesuses Kristuses inimeseks ja on seega võimeline suhestuma meie inimlikkussega… Jumal sai siiski inimeseks mitte üldiselt, vaid konkreetselt – see konkreetne inimene on Jeesus Kristus. Nii on ka Püha Vaimu tõotusega Johannese raamatus, kust me loeme, et see on „Tõe Vaim, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees.“ Johannese jaoks ei suuda maailm, see üldine inimeste mass, vastu võtta Vaimu, vaid Jeesus pöördub konkreetsete inimeste – oma jüngrite poole. Püha Vaim ei anta mitte määratlemata massile, vaid igale inimesele isiklikult.
Mida see tähendab? See tähendab, et Jumal on huvitatud igast ühest konkreetselt. Õnneks ei ole Jumal nagu Inglismaa elanikud: kes küsivad “kuidas sul läheb?” ja neid ei huvita tegelikult, kuidas sul läheb, nii et on kohane vastata “mul läheb hästi, aitäh, ja sul?”. Jumal küsib, kuidas sul läheb, ja ta on sinust lõpmatult huvitatud, konkreetselt sinust, ja tahab tõesti vastust teada.
See tähendab, et kui Jumal armastab, siis ei armasta ta üldiselt, vaid konkreetselt. Inimesi ei kutsuta osalema kolmainsuse jumalikus armastuses üldiselt, igaüht kutsutakse nimeliselt. Jumal ütleb täna: “Igor, tule!”, ja ta ütleb ka sulle: “Tule, mu kallis sõber!”. Tule ja võta vastu minu armastus sinu vastu.
Kuid on üks konks. Jeesus ütleb jüngritele: ” Kui te armastate mind, siis pidage mu käske!” ja lisaks: “Kellel on minu käsud ja kes neid peab, see ongi see, kes armastab mind. Aga kes armastab mind, seda armastab mu Isa, ja mina armastan teda ning näitan talle ennast.” Millistest käskudest ta räägib? Noh… evangelikaalse eksegeesi parimate traditsioonide kohaselt pöördusin ma selle peatüki asukoha konteksti poole. 14. peatükk on eelmise peatüki jätkuks. Ja eelmises peatükis oleme endiselt ruumis, kus toimub Kristuse viimane õhtusöömaaeg. Jeesus peseb jüngrite jalgu, murrab leiba, Juudas on just märgitud tema reetjaks ja Jeesus ütleb järgmised sõnad: “Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.” Ja alles pärast neid sõnu ütleb Jeesus neile, et nad peavad uskuma temasse, uskuma, et tema on tee, tõde ja elu ja nii edasi. Samuti alles pärast seda tulevad need asjad, mida me täna oleme lugenud Püha Vaimu kohta.
Jeesus teeb armastuse üksteise vastu Jumalasse uskumise tingimuseks, mitte aga usu armastuse tingimuseks. Ma usun Jumalasse, sest ma armastan oma ligimest, ja mitte ma armastan oma ligimest, sest ma usun Jumalasse; mitte sellepärast, et Jumal nõuab minult ligimese armastamist. Ei, kõigepealt tuleb armastus ja seejärel tuleb usk. Sama juhtub meie päästmisega, Jumal päästab meid mitte sellepärast, et ta näeb ette, kuidas me tema kutsele reageerime, mitte sellepärast, millist elu me elame või lubame elada, ei, ta päästab meid, sest ta armastab meid kõigepealt ja alles siis kõike muud. Jumal ei küsi ega otsi kedagi, kes on tema armastuse vääriline, ta lihtsalt armastab meid, muidu ei leiaks ta kunagi kedagi, kes oleks vääriline.
Kristlus on radikaalse ohverduse religioon. See ohverdus on armastada kedagi tingimusteta, mitte tuginedes millelegi, mida ta teeb või ei tee. Lihtsalt armastada. Tihti kuulen argumenti “kindlasti, kui sa armastad kedagi ja näed, et ta teeb pattu, siis on suurim armastuse väljendus, kui ütled talle, et ta teeb pattu”. Ma kuulen seda argumenti kasutatavat, et õigustada muu hulgas oma halvakspanu ja väljendada seisukohta homoseksuaalsuse vastu. Keelates LGBT+ kogukonnale nende õigust olla, väidavad nad, et näitavad neile armastust. Ei, Johannese evangeelium teeb selle loogika kehtetuks. Sa armastad eelkõige tingimusteta. Sa ei lähe ja ütle inimestele, et nad teevad seda või teist valesti ja see tähendab armastust. Ei, te armastate neid ja see on kõik. Ja siis võite avastada, et võib-olla homoseksuaalsus ei olegi patt. Armastades inimest avastate, miks ta teeb seda, mida ta teeb, või miks ta ei tee seda, mida te ootate, et ta teeks. Neid armastades tunned sa Imago Dei, Jumala nägu teises inimeses. Jumalanäolisus on olemas, olenemata sellest, kas ta on mustanahaline või valge, kohalik või võõras, mees või naine, gei või hetero. See on see, mis juhtus Apostlite tegude raamatus nelipühade ajal, keelel põhinevad piirid inimeste vahel kadusid, igaüks sai kuulda evangeeliumi oma keeles. Täna on see universaalne keel armastuse keel. See on midagi, millest me kõik saame aru, see on midagi, mida me kõik vajame.
Nii nagu me Jumala armastuse ja Püha Vaimu töö kaudu saame osaduse kolmainsusega, nii liitume me oma omakasupüüdmatus armastuses teiste inimestega See armastus ei otsi midagi, vaid lihtsalt armastab, viies meid osadusesse temaga. Selles armastuses avastate te ka midagi enda kohta. Teist inimest armastades muutute selle armastuse kaudu.
Nüüd on see muidugi ükskõik millise inimese jaoks võimatu nõue. Ma olen sõbraga tülli läinud, keegi tegi mulle ülekohut, ma ärkasin halvas tujus… kuidas ma peaksin neid armastama? Ometi muutub see veelgi võimatumaks: armastada kedagi, kes arvab, et sind ei tohiks olla olemas; armastada kedagi, kes vihkab sind selle eest, kes sa oled; armastada kedagi, kes põhjustab sulle iga päev valu. Armastamine muutub võimatuks, see on radikaalne ohver, milleks meid kutsutakse. Teha võimatut, kuid Jumalaga on kõik võimalik!
Kui me armastaksime ainult neid, keda me peame armastamist väärt, ei oleks Jumalal kunagi põhjust meid armastada. Kellelegi andestamine on armastuse kõrgeim väljendusviis! Sest siis on kogu isekus kadunud, on ainult armastus! See ei tähenda nüüd, et kellelegi andestades muutub kõik maagiliselt heaks. Ei, kui see inimene on mulle valu põhjustanud, siis peab ta selle mulle heastama. Mõnikord on valu nii sügav, et seda ei saa kunagi parandada. Ma mõtlen eriti Ukraina sõja peale… Kuidas sellisel juhul kellelegi andestada? See on võimatu, Jumal teab, et see on võimatu… Ja ometi on Jumalaga kõik võimalik. See on armastus, mis parandab haavad, kuid me teame, et armid jäävad.
See on armastus püha kolmainsuse sees, millest meid kutsutakse osa saama. Võimatu armastus…
See on see, mis juhtub, kui me laseme end Pühal Vaimul puudutada. See on see, mis juhtus apostel Paulusega. Ta oli kiriku rõhuja. Ta oli ilmselt seal, kui püha Stefanust, esimest märtrit, kividega surnuks visati, ja siis ilmutati talle ülestõusnud Kristus. Apostel Paulus oli täidetud Püha Vaimuga ja nagu ütleb Efeslastele kirjutatud kirja autor “Sellepärast ma põlvitan Isa ees, kelle käest iga suguvõsa taevas ja maa peal saab nime, et ta teile oma kirkuse rikkust mööda annaks väge saada tema Vaimu läbi tugevaks seesmise inimese poolest, et Kristus usu kaudu elaks teie südameis ning te oleksite juurdunud ja kinnitatud armastuses, et te suudaksite koos kõigi pühadega tunnetada, milline on armastuse laius ja pikkus ja sügavus ja kõrgus, ning ära tunda Kristuse armastust, mis ületab iga tunnetuse, et te oleksite täidetud Jumala kogu täiusega.“
See on see armastus, milles Püha Vaim meid kutsub osalema, armastus, mis ületab teadmise, või mõnes teises tõlkes – armastus, mis ületab igasuguse mõistmise. Võimatu armastus, mille Jumal on teinud võimalikuks.
Paulus kirjutab Kirikule. Täna, nelipühi päeval, kui me tähistame Püha Vaimu andmist ja Kiriku sünnipäeva, peaksime meenutama seda, milleks meid kutsutakse: olema juurdunud ja kinnitatud armastuses. Omada armastust üksteise vastu. Ja näitama seda armastust maailmale. Kahjuks näeb meid ümbritsev ühiskond, kellel puudub armastus, kui ta vaatab Kirikule, sama puudust, sama tüli, sama viha, mis valitseb teda ümbritsevas ühiskonnas. Täna me kristlased kahetsegem eelkõige seda, et me ei lase Pühal Vaimul endas töötada, et me ei suuda näidata armastust üksteisele.
Ma tahaksin lõpetada veel mõne sõnaga Pauluselt, sellelt suurelt kirikuvihkajalt, kes koges Kolmainsuse jumalikku armastust ja muutus. Ta lõpetab oma teise kirja korintlastele nende sõnadega: “Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teie kõigiga!”.
Aamen.
Jutlus peetud 28.5.23 nelipühi pühapäeval inglise keelsel jumalateenistusel Tartu Jaani kirikus.