- Igor Ahmedov
„Jeesuse Kristuse sündimisega oli aga nõnda. Tema ema Maarja, kes oli Joosepiga kihlatud, leidis enne enda kojuviimist, et ta ootab Pühast Vaimust last. Tema mees Joosep aga, kes oli õiglane ega tahtnud teda avalikult häbistada, võttis nõuks ta salaja minema saata. Aga kui ta seda mõtles, vaata, siis ilmus talle unenäos Issanda ingel, kes ütles: „Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust. Ta toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus, sest tema päästab oma rahva nende pattudest.” Kõik see sündis, et läheks täide, mida Issand on rääkinud prohveti kaudu: „Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja, ja teda hüütakse nimega Immaanuel”, see on tõlkes: Jumal on meiega. Kui Joosep unest ärkas, tegi ta nõnda, nagu Issanda ingel oli teda käskinud. Ta võttis oma naise enese juurde“ Matteuse 1:18-24
Jõululood on natukene veidrad. Üks selline lugu on 4.advendi evangeeliumi lugemine. Siin kõneldakse nimelt noorest neiust, kes jääb rasedaks Püha Vaimust. Tänapäevane teaduslik ja ratsionaalne meel protestiks selle vastu! Neitsid ei saa lapsi sünnitada! Ka teoloogias üritatakse seda lugu demütologiseerida. John D. Crossan (1998:27-28) räägib sarnastest lugudest, kus keegi on „neitsist sündinud“ ja küsib, kas neid peaks võtma sõnasõnaliselt ja seega imetegudena, või on need vaid teoloogilised ja metafoorsed. Tema muidugi valib viimase variandi. On välja pakutud erinevaid variante, et äkki oli Jeesus eostatud väljaspoolt abielu ja Maarja oli vägistatud, ja muud sellist.
Eks iga lugemine ja katse tekstist aru saada on juba omamoodi demütologiseerimine. Mina ei taha aga peatuda sellel, kas neitsist sündimine on võimalik, vaid soovin läheneda teisest kohast. Nagu 3. advendi mõtiskluses juba sõnasõnalise lugemise kohta kirjutasin, on oluline mitte see, mida meie küsime evangeeliumilt selle ajaloolise tõsiduse kohta, vaid hoopis see, mida evangeelium küsib meilt meie eksistentsiaalse hoiaku kohta. Üritan nüüd vaadata seda kirjakohta oma advendimõtiskluste keskmes oleva teema kaudu, milleks on Jumalariik.
Minu jaoks pole siin suurim imetegu, et neitsi sünnitab, vaid hoopis Joosepi reaktsioon sellele. Joosepi mõlemad vastused sellele olukorrale on tegelikult tähelepanu väärt. Sest Joosep näitab radikaalset külalislahkust.
Tema esmast reaktsiooni on kirjeldatud nõnda: „Joosep aga, kes oli õiglane ega tahtnud teda avalikult häbistada, võttis nõuks ta salaja minema saata“ (Mt 1:19). Toonase ühiskonna normide järgi oleks tal olnud õigus oma naist avalikult häbistada. Kui nad oleks abielus, oleks Joosep saanud lasta teda kividega loopida (kuigi Rooma impeeriumi seaduse järgi nad poleks saanud teda tappa). Kihlatute puhul on järgnenud avalik häbistamine ja ühiskonnas marginaliseerimine. Joosep aga otsustab teda ühiskondliku häbi eest päästa laseb tal minna.
Siis tuleb ingel, kuulutab Joosepile, et laps on Immanuel ja sünnib Pühast Vaimust. Joosepil on tolle ühiskonna korra järgi ikka veel voli Maarjat häbistada, aga ta otsustab näidata ülesradikaalset külalislahkust ja võtab ta enda juurde. Me peame meeles pidama, et see pole vaid ühekordne juhus. Joosep peab oma elu lõpuni elama selle teadmisega. Ta hoolitseb Maarja eest kui nad rändavad Petlemma, ta hoolitseb Jeesuslapse eest, kasvatades ja õpetades teda. Joosep ei ole Jeesuse bioloogiline isa, aga ta otsustab olla Jeesusele hea kasuisa.
Jumalariigis elades oleme kutsutud näitama üles teiste suhtes külalislahkust. Joosepi lugu aga nõuab meilt radikaalset külalislahkust mitte ainult nende suhtes, kes on teinud meile head, vaid ka nende suhtes, kellele me saaksime nõuda karistust.
Paar nädalat tagasi olin kirikus jumalateenistusel, kui tuli üks noormees ja istus minuga samale pingile. Juba enne sinna tulekut oli ta joonud viina ja ta otsustas jumalateenistuse ajal seda tegevust jätkata. Teenistuse jooksul palusin tal mitu korda pudel ära panna. Ma pidin talle kordama, et ta võib kirikus olla, aga on ebaviisakas siin juua. Peas käisid ka mõtted politsei kutsumisest, tegu on ikkagi seaduse rikkumisega – avalikus kohas alkoholi tarbimine. Lõpuks ma otsustasin, et ei hakka kohe politseid kutsuma, kuna see oleks vastuolus kristliku külalislahkusega. Annan kirikuõpetajatele pärast teenistust teada ja las nad ise otsustavad. Pärast teenistuse lõppu noormees suutis aga ise kirikust lahkuda, kuigi ma kahtlesin, kas ta jaksab.
Selle loo keskel oli aga üks tähtis hetk, kus Jumal murdis sisse ja meenutas radikaalse külalislahkuse vajadust, ja see hetk oli armulaua rahusoov. Need, kes kirikupraktikat ei tea, siis see on koht jumalateenistuse ajal, kus inimesed omavahel kätlevad ja soovivad teineteisele rahu. Mina pöördusin noormehe poole, tema tegi paar sammu minu poole, ulatas mulle käe ja ütles „rahu ka sulle, kuigi sa olid mu vastu ebaviisakas.“ Käepigistuses oli nii meeleparandus kui lepitus.
See Jumala murrang igapäevassese ellu näitab eriti meile, kes me oleme kristlased, et ka meie vajame meeleparandust, et peaksime näitama üles radikaalset külalislahkust mitte ainult „omadele“, vaid ka neile, kelle kohta me ütleme „nemad“ või “teised” (The Other). Tehtes seda isegi siis, kui selle ilma seadused ütlevad meile, et meil oleks õigus karistust nõuda.
Crossan, J.D. (1998) The Birth of Christianity. Edinburgh: T&T Clark.
Toimetas Laura Vilbiks
Photo by Pixabay