- Igor Ahmedov
„Kui siis Johannes vangihoones kuulis Kristuse tegudest, saatis ta oma jüngreid temalt küsima: „Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?” Ja Jeesus vastas neile: „Minge teatage Johannesele, mida te kuulete ja näete: pimedad näevad jälle ja jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad ja surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi ja õnnis on see, kes ei pahanda ennast minu pärast!” Kui siis need olid läinud, hakkas Jeesus rahvahulkadele kõnelema Johannesest: „Mida te tahtsite näha, kui läksite kõrbe? Kas tuules kõikuvat roogu? Või mida te tahtsite näha, kui läksite välja? Kas pehme riidega rüütatud inimest? Ennäe, pehme riide kandjad on kuningakodades. Või miks te läksite välja? Kas vaatama prohvetit? Jah, ma ütlen teile, hoopis enamat kui prohvetit! Tema ongi see, kellest on kirjutatud: Vaata, ma saadan sinu eele oma käskjala, kes tasandab sinu tee su ees.“ Matteuse 11:2-10
Advendimõtisklustele on kuidagi kujunenud ühine teema. Ma ei istunud maha ja ei planeerinud, et jutt teeb ringe Jumalariigi ümber, aga Püha Vaimu juhatus viib ikka ja jälle sinna.
Mulle meeldib luterluses (ja ka üldisemalt traditsioonilises kirikutes) see, et jutluse teksti annab ette kirikukalender, mitte ei vali inimene ise, mis teemal jutlustada. Lugesin hiljuti raamatut, mis rääkis Briti teoloogist ja endisest Canterbury peapiiskopist Rowan Williamsist, kus muuhulgas käsitleti tema teooriat sõnasõnalise (literal) Piibli lugemise üle. Kui tavaliselt, professionaalses teoloogias kardetakse sõnasõnalist lähenemist, siis minu jaoks avas Williams sellele uue külge.
„Mitte sõnasõnaline lugemine on just selline lugemine, mis leiab mingi meetodi, kuidas kujundada teksti karedast pinnast siledaid kontuure, mida me saame hõlpsasti haarata ja kasutada. Sõnasõnaline lugeja seevastu laseb tekstil oma enda eesmärke ja plaane segada; tunnistab, et see ei ütle täpselt seda, mida ta tahab, et see ütleks … Sõnasõnaline lugemine tähendab põhimõtteliselt seda, et tekstiga võetakse aega; see nõuab kannatlikkust, mis väldib kiirustamist kasuliku tähenduse saavutamisel ja tuleb teksti juurde ikka ja jälle tagasi, teades, et see ütleb rohkem, kui me ootame, ja ütleb seda viisil, mis ei vasta sellele, mida me ootame.“ (Higton, 2004:63).
Pühakiri vormib kerygmat, sõnumit, mitte jutlustaja Pühakirja. „Jumalasõna on terve Jeesuse elu“ (Higton, 2004:30). „Jeesus on Jumalasõna meile kui ta on mähitud mähkmedesse ja asetatud sõime, ja kui ta on mähitud hauarõivastesse ja asetatud hauda“ (Higton, 2004:30). Omakorda Pühakiri on Jumalasõna ainult niivõrd kui see kõneleb meile läbi Jeesuse prisma, kes on tõeline Jumalasõna – jumalik Logos.
Kolmanda advendi lugemisest leiame inimesed, kes ootavad midagi, tahavad mingit spektaaklit, aga Jeesus ei vasta nende ootustele. Ristija Johannes saadab oma jüngrid Jeesuse juurde vaatama, kas tema ongi tõotatud messias. Keegi, kes vabastab juudirahva okupeeriva Rooma Impeeriumi võimu alt ja kehtestab maa peal teokraatliku valitsuse – Jumalariigi. See, mida nad ootavad, on Jumalariik meie – inimeste – näo järgi. Jeesus aga kuulutab Jumalariiki, mis kuulub vaestele ja marginaliseeritutele. „Pimedad näevad jälle ja jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad ja surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi.“ Jeesuse evangeelium – rõõmusõnum – on vaeste evangeelium, ja evangeelium vaestele! Sellest kirjutasin ka esimeses advendimõtiskluses.
Jeesus aga ei noomi ainult Johanesse jüngreid, ka tema enda järgijaid tahavad spektaaklit Ristija Johanesse näol. Jeesus meenutab neile, et Ristija Johannes juba elab Jumalariigi kuulutuses. Ristija Johannes elab kõrbes ja kitsikuses, ta ei kanna pehmeid riideid. Jeesus ütleb, et selliste riiete koht on kuningakojades. Tema, Jeesuse, kuningakoda on aga kõrbes! Nendega ja nende seas, kes on ühiskonna äärealadel.
Siinkohal on aga tähtis tulla tagasi Williamsi öeldu juurde. Kui meie ootused ei lange kokku Pühakirja kirjutatuga, kui Jeesus ütleb „rikkal on raske pääseda taevariiki” (Mt 19:23) või „mine müü oma varandus ja anna vaestele, siis on sul varandus taevas, ja tule ning järgi mind!” (Mt 19:21), siis me ei pea küsima, kas Jeesus päriselt mõtles seda mida ta ütles, või mida see tekst ometi peaks tähendama. Me peaks hoopis küsima, kuidas ma saan selle evangeeliumi sõnumi valguses elada oma elu nii, et ma saaks tõsimeeli öelda: „sinu riik tulgu“ (Mt 6:10). Aga mitte ainult tulevikus, vaid koos varakristlastega – kes hiljem lisasid Meie Isa palvesse „sest sinu on riik ja vägi ja au igavesti! Aamen” (Mt 6:13) – tunnistada Jumalariiki juba siin ja praegu!
Higton, M. (2004). Difficult Gospel: The Theology of Rowan Williams. London: SCM Press.
Foto: Lisa Fotios
Toimetas: Laura Vilbiks