2. advendi mõtisklus

- Igor Ahmedov

„Ja päikeses ja kuus ja tähtedes on siis tunnustähti ja maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus merekohina ja veevoogude pärast. Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse. Ja siis nad näevad Inimese Poega tulevat pilve sees väega ja suure hiilgusega. Aga kui kõik see hakkab sündima, siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!” Ja ta rääkis neile võrdumi: „Vaadake viigipuud ja kõiki puid: kui nad juba pakatavad, siis seda nähes te tunnete iseenesest, et suvi on juba lähedal. Nõnda ka teie, kui te näete kõike seda sündivat, tundke, et Jumala riik on lähedal! Tõesti, ma ütlen teile, see sugupõlv ei kao, kuni kõik on sündinud. Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi.“ Luuka 21:25-33

2. advendi evangeelium seab meie pilgu tulevikku. Jeesus räägib taevariigi lähenemisest. Algkristlased elasid Jumalariigi peatse tuleku ootuses. On teada, et mõned algkristlased otsustasid seetõttu mitte abielluda ega saada lapsi. Apostlite aeg möödus, varakristluse aeg möödus. Jumalariiki nagu ei tulnud ja kirik institutsioonina kehtestas ennast ise poliitilise ühiskonnana. Kirik, olles ekslik nagu iga institutsioon, üritas ühiskonnas oma võimu ja positsiooni kehtestada. Olles liiga hõivatud iseendaga, jäi kirikule kahe silma vahele, et Jumalariik on juba siin!

Oma „How God became King“ raamatu alguses kirjutab piiskop Tom Wright, et kristluse keskmes on fundamentaalne probleem – „me oleme unustanud, millest kõik neli evangeeliumi räägivad“ (2012). Wrighti jaoks me oleme unustanud, et Jeesus oli kuningas nii taevas kui maa peal. Eelmise nädala mõtiskluses kirjeldasin veidi Jeesuse kuninglikkust, seekord üritan avada, milline on sellise kuninga kuningriik.

Alustame seda otsingut kirikust, sest tihtipeale alustavad inimesed Jumala otsimist just seal. Ka advendiajal kipub rohkem inimesi kirikusse sattuma ja vaadake kui palju rahvast tuleb kirikusse jõululaupäeval.

Kirikuajaloos toimus hiljuti sündmus, mis suunas kirikut kui organisatsiooni meeleparandusele. Meeleparandusele selle üle, et kirik on ära eksinud ja unustanud oma kutsumuse. See sündmus oli II Vatikani kirikukogu, mis mõjutab kogu teoloogiat, ületades Rooma-katoliikluse piirid. Kirikukogu dogmaatiline konstitutsioon Lumen Gentium kirjutab, et „olles üles äratatud surnuist (Rm 6:9) läkitas [Kristus] oma eluandva Vaimu jüngrite peale ning asutas Tema läbi oma Ihu, kelleks on Kirik kui üleüldine päästesakrament“ (7.48.). Mõelda vaid, Kirik on maailma päästmise sakrament!

Peruu teoloog Gustavo Gutierrez kirjutab seda kommenteerides, et „väljaspool Vaimu tegevust, mis juhib universumi ja ajalugu oma täiuse poole Kristuses, pole Kirik mitte midagi“ (1988:147). Ta jätkab:

Kui me mõistame Kirikut kui maailma päästmise sakramenti, siis on tal seda suurem kohustus väljendada oma nähtavates struktuurides sõnumit, mida ta kannab. Kuna Kirik ei ole eesmärk iseenesest, leiab ta oma tähenduse oma võimest tähistada reaalsust, mille kaudu ta eksisteerib. Väljaspool seda reaalsust ei ole Kirik midagi; selle tõttu on Kirik alati ajutine; ja Kirik on suunatud selle reaalsuse täitumisele: see reaalsus on Jumala Kuningriik, mis on juba ajaloos alanud. (1988:147-148).

Ja seda on näha eriti armulaua ajal.

Kirik on võrdsete kuningriik! Kirik ei ole piiskopite ega preestrite valitsemise kuningriik! „Uues Testamendis ei kasutata ilmalikku terminit “juhtimine” (kr archon), vaid eelistatakse rääkida “teenimisest” (kr diakonia), mida mõistetakse pigem kui Püha Vaimu tööd iga uskliku kaudu ühise hüvangu nimel, mitte kui koguduse juhtivate ametnike pädevust“ (McGrath, 2017:378). Kirik on teenrite kogukond, kus meid suunatakse väljaspoolt iseennast. Meie elu leiab uue suuna. See on ebamugav ja katsumusi täis. Äkki sellepärast pole kirik suutnud läbi aegade märgata Jumalariiki enda seas, ja vaatab tänapäeval jätkuvalt sellest mööda.

Peatume, võtame aega, sellel advendiajal märgata Jeesust kui vaest kuningat meie seas ja märgata tema Kuningriiki läbi teeniva Kiriku ja teenrite Kiriku, mis on kutsutud oma alandlikkuses olema maailma päästmise sakrament.

Gutierrez, G. (1988) A Theology of Liberation. Maryknoll NY: Orbis Books.
McGrath, A. (2017) Christian Theology: an Introduction. Chichester: John Wiley & Sons.
Wright, T. (2012) How God became King. London: SPCK.

Toimetas: Laura Vilbiks

Foto: Dagmara Dombrovska