- Igor Ahmedov
Võib tunduda imelik, et 1. advendil, ajal, mil Eestis on kõik jõulupühade, kingituste, piparkookide ja lume ootusel, viib meid kirikukalender hoopis Palestiina aladele ühe teise püha ootusele.
“Ja kui nad jõudsid Jeruusalemma lähedale ja tulid Betfage poole Õlimäele, siis läkitas Jeesus kaks jüngrit ja ütles neile: „Minge külla, mis on teie ees, ja kohe te leiate kinniseotud emaeesli ja sälu ta juures. Päästke need valla ning tooge mulle! Ja kui keegi teile midagi ütleb, siis vastake: „Issand vajab neid. Ta läkitab nad peatselt tagasi.” Aga see on sündinud, et läheks täide, mida prohveti kaudu on räägitud: „Ütelge Siioni tütrele: Ennäe, su kuningas tuleb sulle tasane, istudes emaeesli seljas ja sälu seljas, kes on koormakandja looma varss.”” Jüngrid läksid ja tegid just nõnda, nagu Jeesus neid oli käskinud: tõid emaeesli ja sälu ning panid rõivad nende peale ja tema istus sinna. Tohutu rahvahulk aga laotas oma rõivad tee peale, teised raiusid oksi puudelt ja laotasid tee peale. Rahvahulgad aga, kes käisid Jeesuse eel ja järel, hüüdsid: „Hoosanna Taaveti Pojale! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel! Hoosanna kõrgustes!”” (Matteuse 21:1-9)
Advendi aeg ongi ootuse aeg – Kristuse ootuse aeg. Matteuse evangeeliumi lugemine kirjeldab meile sündmust, mis toimub nädal enne Kristuse surma ja ülestõusmist. Jeesus tuleb sisse Jeruusalemma – kuningana – alandliku kuningana. Need, kes hõiskavad praegu “hosanna!”, hõiskavad juba nädala pärast „löödagu risti!“ (Mt 27:22). Kui suur ja kiire meelemuutus on toimunud.
Tänapäeval võib samuti juhtuda, et mõtleme mingitele sündmustele, mis toimusid meie jaoks ammu, kuigi möödas on vaid paar nädalat, kuud, aastat. Kuigi tundub, et see on kestnud juba terve igavik. Olles ümbritsetud konstantsest infovoolust sotsiaalmeedias, on raske märgata olulist. Sest kõik on ühel hetkel oluline ja teisel hetkel juba ajalugu. Uus sündmus tuleb ja võtab selle koha üle. Midagi tähtsamat! Midagi, mis saaks klikke!
Alles eelmisel nädalal tähistas kristlik kirik kuningas Kristuse püha! Kuningas, kes oli kirjeldatud kui näljane, janune, kodutu, alasti, haige, vangistatud (Mt 25:34-36). Kas ka selle nädalaga on meie elu liikunud juba nii palju edasi, et me unustasime sellise kuninga ära?
On öeldud, et paavst Frantsiskuse konklaavi ajal ütles üks kardinal tulevasele paavstile „ära unusta vaeseid.“[1] See on viide apostel Paulusele, kes oma kirjas Galaatlastele ütleb: „meil tuleb pidada meeles vaeseid” (Gl 2:10). Seda sõnumit kannab paavst Frantsiskus edasi oma pontifikaadi ajal. Tema apostellik ekshortatsioon „Evangelii Gaudium“[2] rõhutab, et kirik ei pea olema ainult kirik vaeste jaoks, vaid peab ka ise olema vaene ja vaeste kirik. „Jumala südames on eriline koht vaestele“ (Evangelii Gaudium, §197).
Sellel advendiajal, kui me ootame ja loodame jõule, armastust ja pidutsemist, ärgem unustagem, mida me oleme õppinud Jeesuse alandlikkusest. Ärgem unustagem Jeesust, keda me oleme aasta jooksul teiste inimeste sees kohanud – vaeses, kodutus, põgenikus, lapses, vanas inimeses, iga meie ligimeses. Laseme tänasel lugemisel, mis segab meie jõulumeeleolu ja viib meid hoopis ülestõusmispühade aega, laseme teistel segajatel meie elus, aidata meil reorienteeruda meie elu millelegi, mis on tähtsam, mis on kõrgem kui meie.
Midagi, mis aitab meil astuda välja Eesti pühadeaegsest tarbijamentaliteedist ja pidada meeles neid, kes on sellel advendi- ja jõuluajal kitsikuses. Aitame, igaüks meist, nii kuidas suudame – ka vähesega – tuua advendirõõmu, Jeesuslapse peatse tuleku rõõmu, pühade rõõmu, ja miks mitte lihtsalt maitsva jõuluprae rõõmu – meie ligimeste kodudesse!
Jumal õnnistagu ja hoidku meid!
Ja koos Paavst Frantsiskusega me palvetame:
… aita meil anda säravat tunnistust osadusest,
teenimisele, tulisele ja heldele usule,
õiglusele ja armastusele vaeste vastu,
et evangeeliumi rõõm
jõuaks kuni maailma otsteni,
valgustades isegi meie maailma äärealasid.[3]
[1] https://www.caritas.org/2013/04/dont-forget-the-poor/
[2] Evangeeliumi rõõm.
[3] Palve võetud paavst Frantsiskuse apostelikust ekshortatsioonist „Evangelii Gaudium“.
Toimetas: Laura Vilbiks