Uppuv laps ja radikaalne armastus

Autor: Laura Vilbiks

Tartu Jaani kirikus 28.07 peetud ingliskeelse jutluse põhjal, veidi täiendatult.

“Ära keela head neile, kes seda vajavad, kui su käel on jõudu seda teha! Ära ütle oma ligimesele: „Mine praegu ära ja tule teinekord tagasi, küll ma homme annan”, kui sa seda kohe saad teha!” (Õp 3:27-28)

See õpetus tundub üsna selge – aita ligimesi, kes vajavad abi, kui sul on võimalik. Aga kes on su ligimesed? Kuhu tõmmata piir, kui seda üldse tõmmata, nende vahel, kelle heaks teha palju, ja nende vahel, keda ignoreerida, sest nad on sinust liiga kaugel või sinust liiga erinevad? Globaliseerunud maailmas saan haarata nutitelefoni ja näha hetkega teisel pool maakera olevate inimeste kannatusi. Ma võin sellele reageerida, kaasa tunda, jagada üleskutset tegutsemiseks. Või ignoreerida, edasi kerida ja jääda oma turvalisse mulli.

Kuningas Saalomoni sõnumit oli lihtsam mõista ajal, mil inimeste elu piirnes paari külaga ja suhelda oli võimalik ainult füüsiliselt läheduses olevate inimestega. Abi vajavad ligimesed olid päriselt sinu ligi (su naabrid, nagu inglise keeles ligimesi nimetatakse). Kui janune mees tuli su juurde ja sul oli juhtumisi vett, siis oli lihtne teda aidata. Polnud telefone, mis tooksid maailma õudused koju kätte. Tänapäevased valikud on palju keerulisemad ja vahel tundub, et me ei saagi kunagi täielikult eetilised olla. Paljud asjad, mida igapäevaselt tarbime, toodetakse viisil, mis taastoodab ebavõrdsust ja kellegi ekspluateerimist. Me teame, et miljonid inimesed maailmas kannatavad ja tegelikult saaksime neid veidi abistada – kasvõi annetades, aktivistina üleskutseid tehes, poliitikuid mõjutades. Aga kas peaksime? Kas see on meie kohus? Enamikul meist on elus juba piisavalt väljakutseid. Eesmärk pole ju end n-ö liigse heldusega läbi põletada?

Filosoof Peter Singeril on kuulus “uppuva lapse” analoogia, mida on kuulnud vist iga filosoofiatudeng. Kujutle, et möödud tööle minnes väikesest tiigist, kus lapsed vahel mängivad. Kuid täna on külm päev ja ootamatult näed üht last tiigis plätserdamas. Lähemale jõudes näed, et tegemist on väga väikse lapsega, kes on hädas, ei suuda püsti püsida ega tiigist välja tulla. Otsid pilguga ta vanemaid, kuid kedagi teist pole läheduses. Laps ei suuda oma pead vee peal hoida rohkem kui paar sekundit korraga. Tundub, et laps võib uppuda, kui sa teda välja ei tõmba. Tiiki minek oleks lihtne, see pole sügav, kuid sul on jalas uued kingad ja kena ülikond, mis saaks mudase vee poolt rikutud. Sul pole aega riideid ära võtta, laps vajab kiirelt abi. Sa jääksid ka tööle hiljaks ja sind ootab oluline koosolek. Mida peaksid selles olukorras tegema? Kui Singer seda oma õpilastelt küsib, ütlevad nad peaaegu üksmeelselt, et muidugi peaksid last päästma minema. Sa oled ainus täiskasvanu läheduses, sinust oleks julm ja isekas lihtsalt edasi jalutada.

Seejärel küsib Singer, miks käituksid teisiti, kui laps oleks sinust kaugel? Miks kaugus loeb? Eelmisel aastal suri maailmas umbes viis miljonit last enne viieaastaseks saamist. Enamik neist surmadest olid välditavad, näiteks surmad malaariasse või kopsupõletikku. Me ei kiirusta neid lapsi päästma, kuigi see pole täielikult meie käeulatusest väljas. (Seda, et meil on võimalik aidata, tõestab näiteks Singeri filosoofiast inspireeritud Efektiivse Altruismi liikumine ja Giving what we can organisatsioon, mis tegeleb just kõige efektiivsemate heategevusorganisatsioonide välja selgitamisega, et annetatud rahal oleks võimalikult suur mõju inimeste eludele. Efektiivne Altruism lähtub küll utilitarismist, millel on kristlusega mõned olulised vastuolud, kuid see ei tähenda, et nende nimetatud organisatsioonid ei teeks vajalikku tööd). 

Seega, kas me tegelikult erineme inimesest, kes kõnniks tiigist mööda, pidades oma mugavust elu päästmisest olulisemaks?

Peter Singer ei ole kristlane, tegelikult on ta veendunud ateist, kuid see osa tema eetikast võiks koputada ka kristlaste südamele. Mida ütleb Jeesus rikkale mehele, kes küsib, mida ta saaks veel teha, et saavutada igavest elu? „Kui sa tahad olla täiuslik, siis mine müü oma varandus ja anna vaestele, ja siis on sul aare taevas.” Jeesus on alati meilt palju nõudnud. Me eelistame näha neid õpetusi valikulistena. Eelistame teha seda, mis on lihtne – tulla kirikusse, kuulata aeg-ajalt jumalasõna. Meile meeldib mõelda, et teeksime sellistes situatsioonides head, kuid mõtlemine ei võrdu tegutsemisega. Eelistame lugeda teistele moraali. Vahel tunnen, et tõmbame kirikus karme piire seksuaalsuse või abordi küsimustes, kuid heategevuse ja ligimese armastamise õpetust, mis on kohati veelgi radikaalsem ja ka Piiblis kesksemal kohal, püüame pehmendada, selles kompromisse teha.

On ka neid, kes usuvad, et lõpuks ei ole maapealsed asjad nii tähtsad. See on levinud vastus, kui räägime keskkonnakriisidest – miks peaksime muretsema maapealsete katastroofide pärast, kui meil on kodu taevas? Sellega jäetakse tähelepanuta kõik Piibli õpetused, mis rõhutavad hea tegemist siin ja praegu. Jumal ise tuli maa peale, et elada meie seas inimesena, nii suur oli tema armastus selle maa ja meie vastu. Ligimeste armastamise käsk on minu jaoks väga tugevalt seotud loodu(s)hoiuga, sest ilma ümbritseva looduseta pole ka inimesi ega nende heaolu.

Olen viimasel aastal püüdnud rohkem lugeda Prantsuse filosoofi Bruno Latouri, kes kirjutas muuhulgas ka põnevaid teoloogilisi tekste ning kutsus üles kristlasi kliimakriisiga tegelema. Ta arvab, et hiljutiste globaalsete kriiside ja uue teadusliku teadmise valguses peaksime uuendama ka oma arusaama usust. Tänu teadusele mõistame, et kõik elusolendid siin ilmas on palju sügavamalt seotud kui oleme arvanud. Tema silmis ei ole olemas eraldiseisvat loodust ja kultuuri, vaid inimese ja teiste elusolendite sajanditepikkune koosloome. Kõik on lootusetult läbi põimunud, ja inimeste tegevus ületab ja läbistab kõike – Latouri jaoks hägustab see isegi immanentsuse ja transtsendentsuse piiri. Ta toob paralleeli Jeesuse inimeseks kehastumisega, mis samuti läbistas läbimatud barjäärid. Meie uus klimaatiline reaalsus ja antropotseen on tema silmis liikumine samas suunas, mille poole juba kunagi osutas Jumala kehastumine inimeseks. Mida täpselt ta sellega mõtleb, pole mulle veel täiesti selgeks saanud. Aga ma mõistan ta üleskutset, et selle tõttu on meil vastutus kaitsta planeeti ja oma ligimesi rohkem kui kunagi varem. 

Võib-olla oli see – kõige seotus ja sellest tulenev inimkonna vastutus – piibellik sõnum algusest peale, ja meie arusaamine hakkab alles nüüd järele jõudma? Kes teab. Igal juhul on radikaalse armastuse sõnum maailmale hädavajalik. Ja tasub meeles hoida, et see pole ainult ühepoolne – et ainult meie peaksime ületama end, et teha teistele head ja armastada valimatult – vaid Jumal tuleb meile alati vastu, ta ületab ka kõige ületamatumaid takistusi, et näidata meile oma armastust. Selle kõrval on meie panus pehmelt öeldes väike.

 

Allikad

Latour, Bruno. 2024. If we lose the Earth, we lose our souls. Wiley.

Singer, Peter. 1972. “Famine, Affluence, and Morality”. Philosophy & Public Affairs, 1(3): 229–243.

Miks pidada jumalateenistust kas või ühele inimesele?

- Igor Ahmedov

Viimased neli nädalat olen veetnud Taanis, olles külalisdoktorant Aarhusi Ülikooli juures. Selle aja jooksul oli mul võimalus külastada kohalikke kirikuid ning samuti oma sõpru Skåne piirkonnas, Rootsis. Kuigi Patuste Kristlaste blogi ei ole reisiblogi, tahan teiega jagada mõningaid mõtteid, mis on mind juba pikka aega saatnud, aga millele rohkem selgust ma sain Eestist eemal olles.

Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele teda kuulama. Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid, öeldes: „Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!” Siis ta rääkis neile selle tähendamissõna: „Missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ta ühe neist kaotab, ei jäta neid üheksatkümmend üheksat kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab? Ja kui ta on tema leidnud, siis ta võtab tema rõõmuga oma õlgadele ja kutsub koju jõudes kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile: „Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba!” Lk 15:1-6

Mul on rõõm ja privileeg juba peaaegu kaks aastat teenida EELK Tartu Ülikooli-Jaani kogudust ilmikabilisena, aidates korraldada koguduse ingliskeelseid jumalateenistusi. Kui ma peaksin võtma kokku enda peetud jutluste teoloogilist sisu, siis selle märksõna oleks “kohalolu.”

Loe edasi “Miks pidada jumalateenistust kas või ühele inimesele?”

The Stories We Tell

- Igor Ahmedov

Sermon on Christmas Day at Tartu University-St John’s Church

Isaiah 52:7-10

How beautiful upon the mountains
are the feet of the messenger who announces peace,
who brings good news,
who announces salvation,
who says to Zion, ‘Your God reigns.’
Listen! Your sentinels lift up their voices,
together they sing for joy;
for in plain sight they see
the return of the Lord to Zion.
Break forth together into singing,
you ruins of Jerusalem;
for the Lord has comforted his people,
he has redeemed Jerusalem.
10 The Lord has bared his holy arm
before the eyes of all the nations;
and all the ends of the earth shall see
the salvation of our God.

 

We live the lives of storytellers. Every day, in everything we do, in all our interactions with people, we are telling some kind of a story about ourselves. Especially, it is evident with those of us who use social media, we curate our photos on Instagram, post certain things on Facebook, to tell a certain kind of story about ourselves. Loe edasi “The Stories We Tell”

Kas paavst on radikaalne kliimaaktivist?!

- Laura Vilbiks

Minu arust on meil väga vedanud, et kaks tähtsaimat maailma kirikujuhti – Rooma paavst Franciscus ja Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Bartolomeus I – on valinud oma keskseks sõnumiks loodu(s)hoiu. Elame erakordsete keskkonnakriiside ajastul, mil usukogukondade tugi teadlastele on hädavajalik. Sel septembril külastas patriarh Bartolomeus Eestit ning rõhutas Tartu Ülikoolis kõneledes vajadust suuremaks teadlaste ja kirikute vaheliseks koostööks. Mure loodu tervise pärast on tema sõnul keskne osa kirikust, või vähemalt peaks seda olema: “kogu kirikuelu ongi rakenduslik ökoloogia,” lausus ta.

Kui õigeusu kirik võttis keskkonnakriisid käsile juba mõõdunud sajandil, siis Rooma-katoliku kirikus pani need 2010ndatel suure kella külge paavst Franciscus. Ta tegi seda aga erakordse jõulisusega, keskendudes kiireloomulisele kliimakriisile ja selle tõttu enim kannatavatele kogukondadele.

Sel kolmapäeval avaldas Paavst Franciscus värske apostelliku manitsuse, mis koputab eriliselt just kliimamuutustes kahtlevate kristlaste südametele. Loe edasi “Kas paavst on radikaalne kliimaaktivist?!”

Armasta! Päriselt!

- Igor Ahmedov

Kui te armastate mind, siis pidage mu käske! Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees. Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde. Veel pisut aega, ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind, sest mina elan ja ka teie peate elama. Sel päeval te tunnete ära, et mina olen oma Isas ja teie minus ja mina teis. Kellel on minu käsud ja kes neid peab, see ongi see, kes armastab mind. Aga kes armastab mind, seda armastab mu Isa, ja mina armastan teda ning näitan talle ennast.” Jh 14:15-21

Mingi aeg tagasi õpetasin EELK Usuteaduse Instituudis, kus mu üliõpilased pidid oma ülesande raames tegema ettekandeid, ütleme, klassikalistest teemadest teoloogias. Üks üliõpilane, kelle ettekanne käsitles Kristuse kahte loomust, tutvustas mulle terminit neliainsus. Põhimõtteliselt, kui kolmainsus on kolm isikut, siis neliainsus on neli isikut. Neljas isik, mis lisandus kolmainsusele, oli inimlikkus. Minu üliõpilane, kes oli inspireeritud ka teisest õppejõust, pakkus välja, et neljas osa tuleneb Kristuse kahest loomusest. Ja järeldas, et selle läbi tõmbab Jumal ka inimkonna osadusse Temaga. Loe edasi “Armasta! Päriselt!”

Kui Jumalat poleks olemas

- Laura Vilbiks

Mis saaks siis, kui avastaksin elu lõpus, et Jumalat pole olemas? Mõtlen sellele küsimusele tihti. Mis siis, kui elan terve elu usklikuna ja tõehetkel vaataks mulle vastu tühjus? Või veelgi hullem, miski, mis on täielikult vastuolus sellega mida olen uskunud – näiteks kuri Jumal, kes soovib maailmale ainult halba? Või Jumal, kelle eetika oleks vastupidine sellele, mida õigeks pean? Alguses kristlaseks hakates hirmutas see küsimus mind – miks peaksin olema kindel, et just minu usk on tõene? Nüüdseks olen aga selle küsimusega rahu teinud. Miks?

Isegi kui Jumalat ei oleks, siis ma uskusin armastusse. Jah, isegi kui poleks olemas Jeesust, kes suri meie pattude eest. Isegi kui poleks olemas Jumalat, kes mind armastaks, vaid Jumal oleks kuri ja kalk. Isegi siis saan ma öelda, et ma olen tänulik iseendale, et ma uskusin tema armastusse. Ma uskusin Jumala käsku, et peame püüdma kõiki armastada. Isegi kui see on raske, isegi kui see tundub võimatuna. 

Kui ma ka kõiges muus siin elus ebaõnnestun, siis vähemalt ma uskusin armastusse. Kui ma ka midagi muud siin elus ei saavuta, siis vähemalt ma püüdisin armastada – nii Jumalat kui teisi inimesi. Mitte alati, mitte pidevalt – ma kukkusin selleski käsus tihti läbi. Kuid vähemalt ma püüdsin. Ja ainuüksi selle tõttu ma arvan, et saan olla rahul.

Most Sacred Heart of Jesus

Olgu Jeesuse rõõm sinuga!

- Igor Ahmedov

Ei tea, kuidas teil kombeks, ega ka Eesti ilmalikus kultuuris üldisemalt, aga Suurbritannias on levinud kultuuris paastu asemel paastuajal teatud asjadest loobumine. Mõned inimesed loobuvad šokolaadist, kohvi joomisest, suitsetamisest, alkoholist või mõnest muust asjast. Teised inimesed aga loovad uusi harjumusi – liituvad jõusaaliga, hakkavad maalima või tegelevad mõne muu tervisliku või positiivse elustiili osaga. Tänapäeval on raske leida inimest, kes järgib täie tõsidusega kõiki paastureegleid. Võib-olla leiame mõne pühendunud õigeuskliku või katoliiklase, kes ikka veel paastub, kuid ma ei ole kohanud kedagi laiemas luterlikus traditsioonis, kes seda teeks. Kuid nagu ma mainisin, ei tähenda paastumine ainult teatud toiduainetest loobumist, vaid paast on pigem mõeldud ettevalmistuseks ja puhastumiseks enne seda, kui me tähistame ülestõusmispüha imet. Vanasti oli see kirikus aeg, mil katehhumeenid jõudsid kirikusse astumiseks valmistumise lõppjärku, enne kui neid vaikse laupäeva öösel ristiti. Loe edasi “Olgu Jeesuse rõõm sinuga!”

Pühitsetud elu

- Mikael Raihhelgauz

Kui maailmas lahtiste silmadega ringi käia, paneme tähele inimesi, kelle elu ja käitumist ei saa iseloomustada muu sõnaga kui “püha”. Nad aitavad näha maailma uues valguses, tunnistavad täiesti teistsuguse – tähenduslikuma ja terviklikuma – olemise võimalusest. Nad tõstavad üles kõiki, kes neid ümbritsevad.

Viimaste kuude jooksul langes üks niisugune kohtumine kokku Rowan Williamsi raamatu “On Being Disciples” (“Jüngriks olemisest”) lugemisega. Viis, mil piiskop Williams pühakuid kirjeldas, resoneerus tugevalt minu isikliku kogemusega pühakutega kohtumisest. Siinne tekst ei ole seega kaugeltki algupärane looming, vaid kõigest katse eelmainitud raamatule toetudes pühakute praktilist mõju mõtestada.  Loe edasi “Pühitsetud elu”

Oikumeenia on kõige alus

 

- Laura Vilbiks

“Maailma lõpus on oikumeeniline kirik, kus kunagi kohtume kõik.” Täna tuli pähe selline lause, kui kõndisin koju, olles käinud oma kodukiriku EELK Kaarli kiriku teenistusel, ja pärast põiganud läbi Aleksander Nevski katedraalist, kus samuti teenistus käis. Eile aga veetsime sõpradega terve päeva Kalju kirikus baptistide konverentsil “Ühisosa”, mis tõi kokku eesti, vene ja ukraina noored. Ehk siis kolm erinevat konfessiooni kahe päevaga. Mõni nädal tagasi käisin ka katoliku kirikus, ehk tegelikult on kõik kirikud külastatud. Loe edasi “Oikumeenia on kõige alus”

Kogukonnatundest ja Jumalast meis kõigis

- Laura Vilbiks

Väljendiga “pühapäevakristlane” viidatakse halvakspanevalt neile, kelle jaoks kristlus piirdub pühapäeviti kirikus käimisega. Nädala sees ei pruugi nad kristlikule õpetusele mõelda ega sellega sügavamal tasandil suhestuda, tegu on pealiskaudse ja performatiivse kristlusega. Kuid kas tänases sekulaarses Eestis pole juba igal pühapäeval kirikusse ilmumine märk pühendumusest? Usukauge inimese jaoks paistab seegi juba suure veidrusena. Ja on omajagu inimesi, kes peavad end kristlaseks, kuid jõuavad kirikusse vaid paaril korral aastas. Pühapäevakristlusest veelgi lahjem on nn kultuuriline kristlus, kus samastatakse end mingi üldise kristliku kultuuriga, vahest toetatakse kiriku rolli ühiskonnas, kuid usku ei praktiseerita. Kuid siiski pole ei minul ega kellelgi teisel õigust öelda, et need inimesed ei tohiks end kristlaseks nimetada. On lõputu hulk erinevaid viise kristlaseks olemiseks, Kristusega kooskõlas elamiseks. Minugi vaated selle kohta on palju muutunud. Loe edasi “Kogukonnatundest ja Jumalast meis kõigis”