Patused kristlased

- Igor Ahmedov ja Laura Vilbiks

Paavst Franciscust on nimetatud rahvapaavstiks. Ta oli olnud vaimseks juhiks üle miljardile katoliiklasele üle maailma ning inspireerinud miljoneid kristlasi teistest konfessioonidest, rääkimata mitteusklikest. Ka meid on tema õpetus sügavalt mõjutanud. Oma blogile alust pannes tsiteerisime esimeses postituses paavsti entsüklikat “Fratelli Tutti”: „Me peame arendama teadlikkust, et tänapäeval oleme kas kõik koos päästetud või pole päästetud keegi” (2020, §137). Samas tekstis kirjutab Franciscus, et teistsuguste eluviisidega ja teistest kultuuridest pärit inimeste saabumist meie ühiskonda tuleks võtta kingituse ja õnnistusena (§133). Paavst rõhutas, et mitmekesisus rikastab – see rikastab meie ühiskonda, see rikastab meie kirikut.

Paavst Franciscus oli harukordne teerajaja ka keskkonnavaldkonnas – oleme teda siinsamas lausa radikaalseks kliimaaktivistiks tituleerinud. Ta nägi, et keskkonnakriisid ja ühiskondlikud kriisid ei kuulu eraldi sfääridesse, vaid on sügavalt läbi põimunud. Seetõttu peitus tema jaoks lahendus süsteemses muutuses, mitte pelgalt tehnoloogilistes lahendustes või lootuses, et turg paneb asjad paika.

Paavsti entsüklikat “Laudato Si” (Ole kiidetud) võib ilmselt nimetada üheks läbi aegade mõjukaimaks keskkonnateemaliseks teoseks. Sellest tõukusid ülemaailmsed liikumised nii katoliku kiriku sees (Laudato Si movement) kui ka väljaspool. Kuna kliimakriisi ja elurikkuse kao tõttu halvenev keskkonnaseisund mõjutab kõige enam just maailma kõige vaesemaid ja haavatavamaid inimesi, oli paavsti keskne sõnum alati suunatud sotsiaalsele õiglusele, seistes vaeste ja ilmajäetute eest. Ta nägi keskkonna hävitamist kui inimeste “süütegu Jumala vastu” ning nimetas kliimamuutusi korduvalt “struktuurseks patuks” (2023, §3). 

Samas ei kartnud ta otseselt nimetada ka nende kriiside tekkepõhjuseid – globaalset kapitalismi ja ületarbimist. Ta kummutas eelnevatest kümnenditest paljudele meelde jäänud seose, justkui süüdi oleks eelkõige planeedi ülerahvastatus – ei, probleem on hoopis neis vähestes, kes elavad rikastes Lääneriikides ning tarbivad ära enamus maailma ressurssidest, põhjustades enamuse maailma heitmetest. Vaid neid võimudünaamikaid mõistes saame jõuda probleemi juureni.

Mõeldes tagasi Franciscuse pontifikaadile, näeme inimest, kes üritas elada enda õpetusega kooskõlas. Ta polnud ideaalne, ta polnud patuta – seda kinnitavad tema homofoobsete väljaütlemistega skandaalid – ja seda kinnitas ta ise, sõnades: „ma olen patune, kuid usaldan Jeesuse Kristuse lõpmatut halastust ja kannatlikkust.“[1] Oma raamatus „Jumala nimi on halastus“ rõhutas ta, et Jumal ei väsi meile andestamast, vaid meie väsime andeks palumast. Franciscus ei väsinud andeks palumast.

Mälestades Püha Isa Franciscust ja tema elu, püüame elada tema eeskujul – armastades Jumalat ja armastades oma ligimest nagu iseennast.

 

Viited:

[1] https://www.americamagazine.org/faith/2013/09/25/i-am-sinner-deep-humility-pope-francis

Paavst Franciscus. 2020. “Fratelli Tutti” https://www.vatican.va/content/francesco/en/encyclicals/documents/papa-francesco_20201003_enciclica-fratelli-tutti.html

Paavst Franciscus. 2023. “Laudate Deum” https://www.vatican.va/content/francesco/en/apost_exhortations/documents/20231004-laudate-deum.html

 

- Igor Ahmedov

Paar nädalat tagasi kutsuti mind Vilniusse üritusele, mille teemaks oli ajalooliste haavade parandamine Ida-Euroopas. Sarnased kohtumised on varem toimunud Lähis-Ida ja Balkani kontekstides ja nende arutelude esindajad olid ka meiega kaasa mõtlemas.

Meie regiooni lahtine haav on sõda Ukrainas. Eestlaste jaoks on Nõukogude okupatsioon haav, mis määrab meie reaktsiooni ka praegusele konfliktile. Üheks küsimuseks kujuneski see, kas Ukraina kristlased saavad kunagi andestada Venemaa kristlastele, või Vene inimestele üldiselt. Pean tõdema, et kogu ürituse atmosfäär oli väga rusuv. Loe edasi “Ülestõusmise usk võimatusse!”

- Igor Ahmedov

„Jeesuse Kristuse sündimisega oli aga nõnda. Tema ema Maarja, kes oli Joosepiga kihlatud, leidis enne enda kojuviimist, et ta ootab Pühast Vaimust last. Tema mees Joosep aga, kes oli õiglane ega tahtnud teda avalikult häbistada, võttis nõuks ta salaja minema saata. Aga kui ta seda mõtles, vaata, siis ilmus talle unenäos Issanda ingel, kes ütles: „Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust. Ta toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus, sest tema päästab oma rahva nende pattudest.” Kõik see sündis, et läheks täide, mida Issand on rääkinud prohveti kaudu: „Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja, ja teda hüütakse nimega Immaanuel”, see on tõlkes: Jumal on meiega. Kui Joosep unest ärkas, tegi ta nõnda, nagu Issanda ingel oli teda käskinud. Ta võttis oma naise enese juurde“ Matteuse 1:18-24

Jõululood on natukene veidrad. Üks selline lugu on 4.advendi evangeeliumi lugemine. Siin kõneldakse nimelt noorest neiust, kes jääb rasedaks Püha Vaimust. Tänapäevane teaduslik ja ratsionaalne meel protestiks selle vastu! Neitsid ei saa lapsi sünnitada! Ka teoloogias üritatakse seda lugu demütologiseerida. John D. Crossan (1998:27-28) räägib sarnastest lugudest, kus keegi on „neitsist sündinud“ ja küsib, kas neid peaks võtma  sõnasõnaliselt ja seega imetegudena, või on need vaid teoloogilised ja metafoorsed. Tema muidugi valib viimase variandi. On välja pakutud erinevaid variante, et äkki oli Jeesus eostatud väljaspoolt abielu ja Maarja oli vägistatud, ja muud sellist. Loe edasi “4.advendi mõtisklus”

- Igor Ahmedov

„Kui siis Johannes vangihoones kuulis Kristuse tegudest, saatis ta oma jüngreid temalt küsima: „Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?” Ja Jeesus vastas neile: „Minge teatage Johannesele, mida te kuulete ja näete: pimedad näevad jälle ja jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad ja surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi ja õnnis on see, kes ei pahanda ennast minu pärast!” Kui siis need olid läinud, hakkas Jeesus rahvahulkadele kõnelema Johannesest: „Mida te tahtsite näha, kui läksite kõrbe? Kas tuules kõikuvat roogu? Või mida te tahtsite näha, kui läksite välja? Kas pehme riidega rüütatud inimest? Ennäe, pehme riide kandjad on kuningakodades. Või miks te läksite välja? Kas vaatama prohvetit? Jah, ma ütlen teile, hoopis enamat kui prohvetit! Tema ongi see, kellest on kirjutatud: Vaata, ma saadan sinu eele oma käskjala, kes tasandab sinu tee su ees.“ Matteuse 11:2-10

Advendimõtisklustele on kuidagi kujunenud ühine teema. Ma ei istunud maha ja ei planeerinud, et jutt teeb ringe Jumalariigi ümber, aga Püha Vaimu juhatus viib ikka ja jälle sinna.

Mulle meeldib luterluses (ja ka üldisemalt traditsioonilises kirikutes) see, et jutluse teksti annab ette kirikukalender, mitte ei vali inimene ise, mis teemal jutlustada. Lugesin hiljuti raamatut, mis rääkis Briti teoloogist ja endisest Canterbury peapiiskopist Rowan Williamsist, kus muuhulgas käsitleti tema teooriat sõnasõnalise (literal) Piibli lugemise üle. Kui tavaliselt, professionaalses teoloogias kardetakse sõnasõnalist lähenemist, siis minu jaoks avas Williams sellele uue külge. Loe edasi “3. advendi mõtisklus”

- Igor Ahmedov

„Ja päikeses ja kuus ja tähtedes on siis tunnustähti ja maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus merekohina ja veevoogude pärast. Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse. Ja siis nad näevad Inimese Poega tulevat pilve sees väega ja suure hiilgusega. Aga kui kõik see hakkab sündima, siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!” Ja ta rääkis neile võrdumi: „Vaadake viigipuud ja kõiki puid: kui nad juba pakatavad, siis seda nähes te tunnete iseenesest, et suvi on juba lähedal. Nõnda ka teie, kui te näete kõike seda sündivat, tundke, et Jumala riik on lähedal! Tõesti, ma ütlen teile, see sugupõlv ei kao, kuni kõik on sündinud. Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi.“ Luuka 21:25-33

2. advendi evangeelium seab meie pilgu tulevikku. Jeesus räägib taevariigi lähenemisest. Algkristlased elasid Jumalariigi peatse tuleku ootuses. On teada, et mõned algkristlased otsustasid seetõttu mitte abielluda ega saada lapsi. Apostlite aeg möödus, varakristluse aeg möödus. Jumalariiki nagu ei tulnud ja kirik institutsioonina kehtestas ennast ise poliitilise ühiskonnana. Kirik, olles ekslik nagu iga institutsioon, üritas ühiskonnas oma võimu ja positsiooni kehtestada. Olles liiga hõivatud iseendaga, jäi kirikule kahe silma vahele, et Jumalariik on juba siin! Loe edasi “2. advendi mõtisklus”

- Igor Ahmedov

Võib tunduda imelik, et 1. advendil, ajal, mil Eestis on kõik jõulupühade, kingituste, piparkookide ja lume ootusel, viib meid kirikukalender hoopis Palestiina aladele ühe teise püha ootusele.

“Ja kui nad jõudsid Jeruusalemma lähedale ja tulid Betfage poole Õlimäele, siis läkitas Jeesus kaks jüngrit ja ütles neile: „Minge külla, mis on teie ees, ja kohe te leiate kinniseotud emaeesli ja sälu ta juures. Päästke need valla ning tooge mulle! Ja kui keegi teile midagi ütleb, siis vastake: „Issand vajab neid. Ta läkitab nad peatselt tagasi.” Aga see on sündinud, et läheks täide, mida prohveti kaudu on räägitud: „Ütelge Siioni tütrele: Ennäe, su kuningas tuleb sulle tasane, istudes emaeesli seljas ja sälu seljas, kes on koormakandja looma varss.”” Jüngrid läksid ja tegid just nõnda, nagu Jeesus neid oli käskinud: tõid emaeesli ja sälu ning panid rõivad nende peale ja tema istus sinna. Tohutu rahvahulk aga laotas oma rõivad tee peale, teised raiusid oksi puudelt ja laotasid tee peale. Rahvahulgad aga, kes käisid Jeesuse eel ja järel, hüüdsid: „Hoosanna Taaveti Pojale! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel! Hoosanna kõrgustes!”” (Matteuse 21:1-9)

Advendi aeg ongi ootuse aeg – Kristuse ootuse aeg. Matteuse evangeeliumi lugemine kirjeldab meile sündmust, mis toimub nädal enne Kristuse surma ja ülestõusmist. Jeesus tuleb sisse Jeruusalemma – kuningana – alandliku kuningana. Need, kes hõiskavad praegu “hosanna!”, hõiskavad juba nädala pärast „löödagu risti!“ (Mt 27:22). Kui suur ja kiire meelemuutus on toimunud. Loe edasi “1.advendi mõtisklus”

- Igor Ahmedov

Viimased neli nädalat olen veetnud Taanis, olles külalisdoktorant Aarhusi Ülikooli juures. Selle aja jooksul oli mul võimalus külastada kohalikke kirikuid ning samuti oma sõpru Skåne piirkonnas, Rootsis. Kuigi Patuste Kristlaste blogi ei ole reisiblogi, tahan teiega jagada mõningaid mõtteid, mis on mind juba pikka aega saatnud, aga millele rohkem selgust ma sain Eestist eemal olles.

Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele teda kuulama. Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid, öeldes: „Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!” Siis ta rääkis neile selle tähendamissõna: „Missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ta ühe neist kaotab, ei jäta neid üheksatkümmend üheksat kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab? Ja kui ta on tema leidnud, siis ta võtab tema rõõmuga oma õlgadele ja kutsub koju jõudes kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile: „Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba!” Lk 15:1-6

Mul on rõõm ja privileeg juba peaaegu kaks aastat teenida EELK Tartu Ülikooli-Jaani kogudust ilmikabilisena, aidates korraldada koguduse ingliskeelseid jumalateenistusi. Kui ma peaksin võtma kokku enda peetud jutluste teoloogilist sisu, siis selle märksõna oleks “kohalolu.”

Loe edasi “Miks pidada jumalateenistust kas või ühele inimesele?”

- Laura Vilbiks

Minu arust on meil väga vedanud, et kaks tähtsaimat maailma kirikujuhti – Rooma paavst Franciscus ja Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Bartolomeus I – on valinud oma keskseks sõnumiks loodu(s)hoiu. Elame erakordsete keskkonnakriiside ajastul, mil usukogukondade tugi teadlastele on hädavajalik. Sel septembril külastas patriarh Bartolomeus Eestit ning rõhutas Tartu Ülikoolis kõneledes vajadust suuremaks teadlaste ja kirikute vaheliseks koostööks. Mure loodu tervise pärast on tema sõnul keskne osa kirikust, või vähemalt peaks seda olema: “kogu kirikuelu ongi rakenduslik ökoloogia,” lausus ta.

Kui õigeusu kirik võttis keskkonnakriisid käsile juba mõõdunud sajandil, siis Rooma-katoliku kirikus pani need 2010ndatel suure kella külge paavst Franciscus. Ta tegi seda aga erakordse jõulisusega, keskendudes kiireloomulisele kliimakriisile ja selle tõttu enim kannatavatele kogukondadele.

Sel kolmapäeval avaldas Paavst Franciscus värske apostelliku manitsuse, mis koputab eriliselt just kliimamuutustes kahtlevate kristlaste südametele. Loe edasi “Kas paavst on radikaalne kliimaaktivist?!”